Kuidas erineb meie keel rääkides ja lauldes? ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi

Kuigi muusika põhilised väljendusvahendid on meloodia, rütm ja kõlavärvid, mille abil esteetilist naudingut pakkuda, on vähemalt laulmine tihedasti seotud ka keelega. Kuidas täpselt, kirjutab Tartu ülikooli eesti keele foneetika teadur Pärtel Lippus, kes uurib häälikute ja silpide hääldust, nende heli ja tajumist.

Eesti noortelt poppstaaridelt küsitakse tihti, et mis tunne on laulda eesti keeles. Enamasti on vastus, et eesti keeles on see palju raskem kui inglise keeles. Osa sellest raskusest on kindlasti tingitud keeletunnetusest. Emakeeles tajume teksti sisu paremini, tunnetame nüansse, mis võõras keeles jääksid tähelepanuta. Samas kasutab keel muusikaga osaliselt samu vahendeid – hääle kõrgust ja häälikute ja silpide kestust – keelelise tähenduse edasi andmiseks, ja erinevad keeled kasutavad neid vahendeid ka pisut erinevalt.

Üldiselt kasutatakse hääle kõrgust kõigis keeltes intonatsiooni markeerimiseks. See tähendab et lause seisukohast olulised sõnad on kõrgema häälega esile toodud, lause piire märgib hääle langus, küsimust võib edasi anda hääle tõus lause lõpus jne. Samuti väljendab hääle kõrgus sõna ja lause rõhku ning emotsioone.

Lisaks sellele on keeli, kus hääle kõrguse muutumine sõna piires võib eristada sõna tähendust. Seda nimetatakse leksikaalseks ehk sõnavaraliseks tooniks: samadest häälikutest koosneva sõna tähendus sõltub sellest, kas hääl liigub üles, alla või on paigal. Enamasti sellised toonisüsteemid eristavad kuni kolme tooni kõrgusastet (madal, keskmine, kõrge) ning tooni liikumist (langev, tõusev, püsiv, vahel ka tõusev-langev ja langev-tõusev).

Kõige levinum toonikeel ehk keel, mille puhul toon võib olla sõna tähendust eristav, on ilmselt hiina keel. Kuid mingil kujul kasutavad leksikaalset tooni ka päris paljud indo-euroopa keeled, mida räägitakse Põhja-Euroopas.

Mitmetes germaani keeltes on kaks tooniaktsenti: näiteks rootsi keeles tähendab sõna anden kas parti või hinge sõltuvalt sellest, kas hääl liigub üles-alla sõna jooksul ühe või kaks korda. Läti ja leedu keeles on sõltuvalt murdest kaks kuni kolm tooni. Näiteks Valka ja Võnnu kandis räägitavas läti keeles tähendab sõna loks kas lauku, vibu või akent sõltuvalt sellest, kas hääl püsib ühel kõrgusel, langeb või langemise ajal käriseb.

Sarnaselt hääle kõrgusele kasutavad erinevad keeled erinevalt ka kõneüksuste kestuse muutumist. Küllaltki tavaline on see, et rõhulised häälikud, silbid või sõnad hääldatakse pikemalt. Kuid on keeli, kus häälikute pikkuse muutmine eristab sõna tähendust. Üks selliseid keeli on eesti keel. Eesti keele vältesüsteem on küllaltki keerukas, sest kuigi me kirjutades märgime tähed kas ühe- või kahekordselt, siis häälduses eristame kolme väldet, näiteks tuli – Tuuli – tuuli.

Ja mis eesti keele vältesüsteemi veel enam keerukaks teeb, on see, et kolm väldet realiseeruvad kahesilbilise sõna rõhulise ja rõhutu silbi kestuste vastastikuse suhtena. See tähendab, et kui esimene silp muutub pikemaks (mida me kirjutades märgime ühe või kahe tähega), siis sellele järgnev rõhutu silp muutub vastavalt lühemaks (ja seda me kirjutades üldse ei märgi). Nii on sõnas tuli teise silbi i kõige pikem ja sõnas tuuli kõige lühem.

Laulupidu. (Foto: Siim Lõvi)

Mis saab siis, kui laulmisel muusika ja keel kokku pannakse?

Kuidas toonikeeltes lauldes laulu meloodia liikumine ja leksikaalsed toonid kokku langevad, on keeleteadlased uurindu küllaltki palju. Tulemused on aga vastakad, osutades sellele, et paljuski sõltub see laulu stiilist.

On uurimusi, mis näitavad, et lauldes sõna tähendust kandvad häälekõrguse liikumised ei säili, kui laulu meloodia liigub teisiti. Ent samas on ka uurimusi, mis on näidanud, et populaarsete (nt anglo-ameerika) laulude toonikeelde (nt hiina keelde) tõlkimisel tehakse meloodiakäikudes muudatusi või tõlgendatakse teksti vabamalt, et säilitada paremini meloodia ja keele kooskõla.

Oluliselt vähem on uuritud seda, kuidas laulu rütmi võiks mõjutada keel, kus pikkus on oluline tähendust eristav keeleline tunnus.

Eesti keele puhul on ilmselt paljud tähele pannud, et kui laulu rütm ei arvesta piisavalt keelega, võib laulutekst moonduda. Näiteks Ruja laulus "Inimene õpib" on refräänis fraas "sureb ikka lollina", mida tähelepanematum võib kuulda "suure pika lollina". Samuti võivad nii poegadest saada “Eestimaa poojad”. Ka teame, et eesti vanemas rahvalaulutraditsioonis – regilaulus – võib näha kindlaid värsimõõdureegleid, mis arvestavad eesti keele vältesüsteemiga.

Oma hiljutises uurimuses vaatasime muusikateadlase Jaan Rossiga sama teksti esitamist lugedes ja lauldes. Võrdlesime kolme uuemat rahvalaulu, mille loetud ja lauldud esitused leidsime esimese maailmasõja ajal eestlastest sõjavangidelt Saksamaal salvestatud materjali hulgast.

Need kolm laulu, “Kanad aga on...”, “Minu lapsepõlve sees” ja “Nüüd siin kloostri igavuses” olid tol ajal populaarsed rahvalaulud, mille esitusi võib leida ka hilisemast ajast. Need salvestused leidis Jaan Ross Berliini Humboldti ülikooli arhiivist, lähemalt oma leiust on ta kirjutanud artiklis “Esimese maailmasõja aegsetest Eesti salvestustest Berliini arhiivides”.

Salvestised on salvestatud 2. novembril 1916 Manheimis ja praegu on need hoiul Humboldti ülikooli arhiivis Berliinis. Need on avaldatud on ka Jaan Rossi toimetatud raamatu "Encapsulated Voices” juures olnud CD-l.

Oma uurimuses palusime samu laule laulda ja lugeda ka kuuel Tartu ülikooli üliõpilasel. Leidsime, et kahes laulus oli tugev seos loetud ja lauldud silpide pikkuste vahel, kuid kolmandas ei olnud.

“Kanade” ja “Lapsepõlve” laulus oli loetud ja lauldud esituses samade silpide kestuse vahel tugev korrelatsioon: lühikesed silbid olid lühemad ja pikad pikemad mõlemas esituses. “Kloostrilaulus” see seos puudus aga täiesti: loetud esituses eristusid lühikesed ja pikad silbid sama moodi nagu teisteski lauludes, kuid lauldud esituses olid lühikesed silbid isegi pikema kestusega kui pikad silbid.

Samas ei olnud silpide pikkus üheski laulus otseselt seotud muusikaliste noodipikkustega, vaid ka noodipikkustega käidi lauldes küllaltki vabalt ringi. Näiteks neljandiknoodid olid kaheksandikkudest 1,3 korda pikemad, punkteeritud neljandiknoodid kaheksandikkudest aga 1,8 korda pikemad. Seega käiakse lauldes nii keele kui muusika rütmiga küllaltki vabalt ringi ning kui laulu rütm erineb oluliselt keele rütmist, siis tehakse esteetilistel kaalutlustel ka keele osas mööndusi.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: