1990ndate algul muutus tavaliseks meenutada nõukogude aega negatiivses võtmes. Seda perioodi nähti katkestusena vaba Eesti järjepidevuses.

Enne välitöid arvasin, et see oli aeg, mida iseloomustavad kannatused, KGB, käsumajandus ja pidev propaganda, ning see oli ajajärk, millest ei tohi ega taheta rääkida. Samas elasid inimesed ka siis oma murede ja rõõmudega tavalist argielu.

Hoolimata nõukogude perioodi veidrustest ja hädadest, näitab minu magistritöö, et seda aega meenutatakse sageli heldimusega. Selles pole midagi poliitilist – need olid meenutajate noorusaastad. Loomulikult ei igatse keegi taga okupatsiooni, vaid oma noorust.

Selliseid mälestusi julgeb käesoleval ajal jagada üha rohkem inimesi, kartmata tituleerimist punavõimu tagasi-igatsejaks. Seda üllatavam oli president Kaljulaidi sõnavõtt 2017. aasta septembris, kus ta väljendas arusaamatust nende üle, kes oma lapsepõlve Nõukogude Eestis helgetes toonides näevad.

Eesti esimene kolhoos

23. augustil 1947 otsustas EK(b)P Keskkomitee, et Saaremaal Sakla külas on olemas tingimused ja initsiatiivgrupp ENSV esimese kolhoosi asutamiseks. Grupi esimeheks kinnitati Herman Kuning ning kolhoosi tarbeks otsustati üle anda külas paiknenud Teaduste Akadeemia ning sõjaväebaasi maad.

Lisaks juhiti Saaremaa parteikomitee tähelepanu sellele, et loodav ühismajand peab muutuma "näitlikuks veenmisvahendiks" ülejäänud Eestile. Samuti rõhutati kolhoosi astumisel vabatahtlikkuse nõuet.

6. septembril toimus Vaku talus koosolek, kus võeti vastu kolhoosi põhikiri, valiti juhatus, esimees, revisjonikomisjon ja kinnitati kolhoosi nimi: Viktor Kingissepa nimeline kolhoos.

Aleksander Naaki teatakse kui esimest meest, kes kolhoosi astumiseks avalduse kirjutas. Autor: Saaremaa muuseum F 1724 F

Kas kolhoosi astuti vabatahtlikult?

Kolhoosi loomiseks vajaliku initsiatiivgrupi ajas pika veenmisega kokku talupoeg Herman Kuning, kes oli aasta varem organiseerinud talgud Lööne soos. Selle sündmuste põhjal valminud "Saaremaa valsist" on kujunenud üks eestlaste lemmiklaule.

Ees paremal on Asta Mets, keda peetakse "Saaremaa valsi" linalakkneiuks. Asta on fotol koos Lööne soo talgutest osavõtjatega. Pildistatud 9. juunil 1946. Autor: Sakla Külaarengu Selts

Eelkõige oli tegu propagandaüritusega, millest võttis osa ligi 800 inimest üle Saaremaa. Kohal oli puhkpilliorkester, teater, pakuti jäätist, toimus sotsialistlik võistlus.

Kohal viibis ka EK(b)P KK I sekretär Nikolai Karotamm, kes oma kõnes kutsus ülejäänud Eestit saarlaste eeskuju järgima, rõhutades ühistöö tähtsust sotsialistliku vabariigi ülesehitamisel. Kuning oli Karotammega heades suhetes ning sai ülesandeks moodustada kolhoos. Selleks oli kaalukausil mitu kohta, kuid lõpuks jäi valik Sakla külale, kust oli pärit Kuninga isa.

Talupoegade veenmiseks korraldati kokkusaamisi taluaedades, eraviisilisi kohtumisi ning kui need ei andnud loodetud tulemust, saadeti kohale ka kõrgemaid ametnikke.

Kuning oli vahendajarollis, kes proovis kohalikele soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Siiski moodustus tema vastu opositsioon ning näiteks naised ei lubanud oma abikaasadel temaga suhelda. Kavaluse ja vahel ka ähvarduste mõjul õnnestus initsiatiivgrupi liikmete arv täis saada ning esimene kolhoos sai ametlikult alguse ja Kuning selle esimeheks.

Puudub ühene vastus, kas kolhoos loodi vabatahtlikkuse alusel või mitte, kuid tagantjärele on inimeste meelestatus olnud pigem positiivne – varane kolhoosi astumine olevat Sakla 1949. aasta küüditamistest puutumata jätnud.

Ja eks see siin, et see kunagi loodi siin, see vöib-olla päästis palju inimesi ära Siberisse minemast. Sest siit, ütleme siit äärest mo teada, ma ei mäleta, et oleks kuulda olnd, et kedad läind on.
(mees, snd 1960)

Algus oli raske

Loomad, põllutöömasinad, inventar ja tootmishooned ühistati. Kõrgemalt poolt tulnud juhtnööride alusel tuli kolhoosis künda ja külvata, ette kirjutati riiklikud põllumajandussaaduste müügi kohustused ning tootmistehnoloogia, näiteks kartuli kasvatamine ruutpesiti.

Juhtnöörid ei arvestanud paiga reaalsete tingimustega, mis põhjustas toimetulematust. Paljud põgenesid kolhoosi eest linna.

No see oli sellepärast inimestele suur šokk ju, kellel olid ikka köik omad loomad, need viidi köik ära.
(naine, snd 1940)

Eriti raske oli naistel, kes pidid töötama mitmel rindel: kolhoosis, kandma hoolt pere ja kodu eest.

1979. aastani ei olnud praktiliselt võimalik väikese lapsega kojugi jääda, ka sünnituseni käidi kolhoositööl. Naine võis lapsega koju jääda vaid kaheks kuuks, kui oli tagatud, et naisel on selleks ajaks olemas "toitja". Ent siis tuli arvestada, et töökoht ei säili. Tööle naasmiseks võis jälle ette tulla raskusi lapsehoidja leidmisega.

Mo poiss oli ju kahekuune, ma pidin lauta tööle uuesti minema. […] Ja jätsingi poisi üksi koju ju.
(naine, snd 1943)

Mõisa köis, las lohiseb

Tasapisi inimeste elujärg paranes.

1964. aastast hakkas kolhoos palka maksma rahas, järgmisest aastast lisandus võimalus võtta puhkust. Üha enam inimesi loobus väikemajapidamisest, koliti "kõigi mugavustega" korteritesse, käidi reisimas, teatris, kinos.

Saklas ei olnud mitte tühja korterit. See aeg olid ju korterid köik täis. Solk läks ära, vesi tuli tuppa. Noh, mis sa veel tahad!
(naine, snd 1937)

Kuid kolhoosiaja algul ja lõpus rahapalka polnud. Sellest hoolimata tuli kuidagi ära elada.

Sööda- ja rahanappus tähendas töötamist mitmel rindel ning oma loomade toitmiseks hakati kolhoosist varastama. Varastamist kui sellist ei peetud aga kuritegelikuks. Kolhoos moodustus kolhoosnike ühistatud varast ning nad nägid end majandi "osanikena". See andis neile näiliselt õiguse võtta oma osa. Reaalsuses püüdis igaüks varastamist muidugi varjata, sest sellele võisid järgneda sanktsioonid.

Kolhoosis sa ei saand ju looma pidada, kui sa ei varastanud.
(naine, snd 1947)

Noorus on ilus aeg

Viktor Kingissepa nimelise kolhoosiga on seotud ka minu pere – seal töötasid minu vanaisa ja onu. Kolhoosis tutvusid ja armusid mu vanemad. Nii sündisin minagi kolhoosiperre, kuid seda aega ma õnneks või kahjuks ei mäleta ning saan toetuda vaid teiste mälestustele.

2013. aastal filmiti Saklas "Maahommiku" saade, milles saatejuht küsis endiselt kultuuritöötajalt, kas tal pole häbi kolhoosiaega meenutada. Ta vastas, et see on osa meie ajaloost, mis moodustas suure osa paljude inimeste elust.

Selle tõestuseks on Sakla Külaarengu Selts rajanud muuseumitoa, kus saab tutvuda kolhoosi ajalooga.

Kolhoosiesemete väljapanek Sakla seltsimajas Autor: Erakogu

Lõikuspidu

Samuti tähistatakse kolhoosi juubelit. Kui 50. aastapäev nimetati kolhoosi matusteks, siis 60. aastapäev oli suurejooneline pidustus, mis leidis kajastust ka meedias. Kuigi pidu oli üles ehitatud kolhoosliku lõikuspeo paroodiana, kajastati seda Kanal 2 vahendusel naeruvääristaval toonil.

Toonane külaseltsi esimees Linda Raad kirjutas, et Saklas "filmitud lõigul, mis eetrisse lasti, oli väga imelikul kombel saarlasi solvav sissejuhatus. Sakla seltsi liikmed ja ka teised peol osalejad ei arvanud, et nendest saavad kolhoosikorra ja stagnaaja ilustajad ja taganutjad. Eesmärk oli tegelikult meenutada möödunud päevi ja teha üks kena mälestuspidu vanematele kolhoosiliikmetele".

Kolhoosikollektiiv moodustas toonaste noorte vahel tiheda suhtlusringi ning aastapäevade tähistamine on võrreldav koolikokkutulekuga. Sakla on silmapaistvalt aktiivne küla, kus on korrastatud klubihoone, rajatud muuseumiruumid, tegutseb selts, tantsuring, toimuvad mitmed üritused, võõrustatakse külalisi. Paljud tööd tehakse ära talgukorras.

Paratamatult on nõukogude aeg tundlik teema ning kartusest ja ehk ka valehäbist pole külaselts veel asunud kasutama paiga täit potentsiaali – tutvustada Sakla küla Eesti esimese kolhoosi sünnikohana.