Valgevenet on viimased 21 aastat juhtinud üks ja seesama uussovietlikult meelestatud president Alaksandr Lukašenka. Riigis on jätkuvalt olulised eneserepresentatsiooni, rahvusliku identiteedi ja demokratiseerumise otsingud – mitte küll nii märgatavalt, nagu see toimus üheksakümnendatel aastatel teistes postsovietlikes riikides, kuid need on alati olemas olnud ja see protsess on olnud järjepidev. Vastusena neile otsingutele tekivad erinevad poliitilise folkloori žanrid.

Tartu ülikoolis eile doktoritöö kaitsnud Anastasia Astapova toob välja viis teemat, mis tundusid tema intervjueeritud Valgevenes elavatele ja Valgevenest välja rännanud inimestele kõige olulisemad.

Esiteks uuris ta väitekirjas Valgevene suuliselt vahendatud poliitilisi ja etnilisi anekdoote. Vaatamata nende sarnasusele nõukogudeaegse huumoriga, keskenduvad need presidendi isikule mitte ideoloogiale.

Vaata Anastasia Astapova 100 sekundi videot: Mitut keelt räägib Lukašenka?

Teiseks analüüsis doktorant Lukašenka ametlike ja rahvalike biograafiate läbipõimumist ja vaatles, kuidas mingi teatav element muutub oluliseks kas presidendi isiku reklaamimisel või hukkamõistmisel.

Kolmandaks vaatas teadustöö Valgevenes laialt levinud lugusid Potjomkini küladest. "Kuigi potjomkinlust ei pooldata, on iga selleteemaline arvamus mitmehäälne, tuues välja nii selle süsteemi järgimise voorused kui ka kitsaskohad," ütles Astapova.

Neljandaks uuris noorteadlane kuulujutte järelevalve – pealtkuulamise ja totaalse jälgimise – kohta. Tegemist on rahvusvahelise teemaga, mis omandab Valgevenes kohalikke erijooni. Kuna riik ei pea järelevalve üle aru andma, kujundavad need kuulujutud ja hirmud ettevaatlikku ja valvast käitumist.

Viiendaks analüüsis Astapova lugusid Valgevene kadunud meistriteostest, mille funktsioon on õhutada rahvast etnilise identiteedi- ja liberaliseerumisotsingule.

Doktorant rääkis, et tekkides sageli vastusena valitseva poliitilise süsteemi rangusele, kujutab kaasaegne Valgevene poliitiline folkloor endast unikaalset ainest, mis annab tunnistust käimasolevast identiteediloomest ning hõlmab erinevaid žanre ja hoiakuid konformismist protestini. "See toimib ühtaegu nii sotsiaalse sidususe ja identiteedi kinnitamise kui ka konflikti ja vägivalla mehhanismina, mis jääb erinevate lähenemiste vahele. Muuhulgas võimaldab poliitiline folkloor tegeleda küsimustega, mis seostuvad varasemate repressiivsete riikide või üleminekuaegadega."

Anastasia Astapova kaitses 16. detsembril TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudis doktoritöö "Negotiating Belarusianness: Political Folklore betwixt and between". Doktoritööd juhendasid TÜ professor Ülo Valk ja teadur Elo-Hanna Seljamaa ning oponendid olid vanemteadur Liisi Laineste Eesti Kirjandusmuuseumist ja professor William Westerman New Jersey linnaülikoolist.