Uuringu tulemustest ja oma vanaema mälestustest kirjutab Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna magistrant Aivo Põlluäär.

Vanaema sõjakeerises

Minu vanaema sündis 1927. aastal Saaremaal Kangrusselja külas ja oli sõja alguseks 12-aastane. 1936. aastal alustas ta kooliteed kohalikus mõisakoolis ja sai neli klassi haridust. Maalapsena tegi ta talutöid – käis karjas, talitas loomi, 13-aastaselt õppis adraga kündma. Taskuraha teenis lapsehoidja ja suilisena, et siis Kuressaare turult endale näiteks suhkruvatti, saia või uued rihmikud osta.

1949. aastal läks ta külakolhoosi brigadiriks, hiljem töötas ka bituumenitehases ja Kallemäe koolis. Ta elas 86 aastat oma isakodus, mille majandamise ta pärast vanemate surma 1952. aastal küllaltki noorelt üle võttis. Seal kasvatas ta üles kolm poega. Talle meeldis koomilisi olukordi luua, kuid mitte nii, et kellegi üle naerdaks. Nagu ta ise tavatses öelda: „Aga siis oli nalja ja naeru, köik naertsid nii, et silmad vesised.“

Enne sõda. Uue-Lõve algkooli koolipere 1937. aastal, teises reas paremalt esimene on Aivo vanaema Aino. Koolidirektor ja tema abikaasa küüditati 1942. aastal. (Foto: Erakogu)

Vanaema lahkus 2014. aasta kevadel. Mäletan teda suure jutuvestjana. Ta võis samu lugusid rääkida sadu kordi, aga ikka oli huvitav kuulata.

Ei puudunud ka fantaasiarikkad muinasjutud, kui tuled olid juba kustus ja lapselapsed põnevusega ootasid, mis vanaemal täna varuks on. Minul olid lemmikuteks siiski just värvikad sõjalood, neid meeldis vanaemale ka rääkida.

Õõvastav oli mõelda, et ta on ise seda kõike kogenud ja et näiteks kõrvaltoas on olnud sõduri surnukeha. Oma lugudes oli ta sageli kindlameelne kangelaskuju, kes näiteks ei lubanud tallu saabunud ohvitseridel magada tema voodis, vaid kamandas nad ööseks põrandale. Et ta neid lugusid nii palju rääkis, on neist saanud justkui minu enda mälestused.

Tinnu, Aino ja Aivo 2013. aasta suvel. (Foto: Erakogu)

Eelmise aasta septembrist käesoleva aasta juunikuuni osalesin uurijana Eesti-Soome ühises uurimisprojektis "From War History to Modern Education“ („Sõjaajaloost kaasaegse hariduseni“). Uurisime, kuidas eesti ja soome lapsed teist maailmasõda kogesid ja kuidas nad tänapäeva lastele sõjast räägiksid. Mis projekti intervjuudes välja tuli, on paljuski mulle ka vanaema lugudest tuttav.

Sõja-aastail puututi kokku eri rahvusest sõduritega, kes majutati tavaliselt taludesse pererahva sekka elama. Küsitletud tõid välja, et lastel sõduritega probleeme ei olnud. Nad olid piisavalt väiksed, et sõdurites mitte kahtlust äratada.

Huvitaval kombel peljati venelasi rohkem kui sakslasi. Nii Saaremaa kui Tartu intervjueeritavad seostasid vene sõdureid roimuste ja julmusega, sakslasi aga turvatunde ja inimlikkusega. Saksa sõduritelt sai maitsvaid küpsiseid, šokolaadi ja marmelaadi, üks tüdruk koguni kampsuni. Venelased aga keetsid suures katlas kapsasuppi ja jõid end purju.

Sellajal ma olin minu ema öe Minni juures, kui vene söjavägi välja läks ja sakslane sisse tuli. Minni naabruses Varve talus tegid omale kaeviku, me läksime Minniga sinna kaivikusse. Meil oli mitu inimest. Varve talus oli üks selline mees, Peeter, kellel vahel haigus peal käis. Meil oli hirm, ta oli kaiviku ukse ees ja me ei saa välja. Me olime kaiviku tagapool köik, aga önneks ei juhtunud Peetril midagi. Tulime hommikul kaivikust välja ja äkki olid saksa södurid seal kaiviku ees, naersid, kui me kaevikust välja tulime. Ei ütelnud midagi halba, vaid naersid ja teretasid meid. Esimise korral kohkusime küll, arvasime, et venelased on.
(Aino Põlluäär, snd 1927)

Kõik Eestis küsitletud inimesed mäletasid lapsepõlvest pommitamisi ja nendega seonduvat – akende pimendamist, varjumist, lennukimürinat...

Pommitamise ajal mindi sageli varjendisse, mis spetsiaalselt maasse kaevati, või keldrisse. Ka minu vanaema oli varjul nii kaevikus kui ka keldris, kuid hirmust pommitabamuse ees oli nähtavasti suurem hirm kaevikusse kinni jääda või vene sõduritega kokku sattuda. Mitmed intervjueeritavad tõid välja, et mustlasi kardeti rohkemgi kui sõdureid. Nendega oli olnud rohkem kokkupuuteid ning lastele räägiti vanu hirmujutte.

Erinevalt Soomest puutusid Eesti lapsed kokku ka metsavendadega. Et Soomes olid sõdivateks osapoolteks Soome kaitsevägi ja Punaarmee, siis seal metsavendlust ei esinenud. Eestis aga oli sageli varjul kellegi vend või onu või teati kedagi, kes metsavendadele toitu andis. Tihtipeale ei tehtud seda aga puhtast südamest, vaid hirmust. Nii mõnigi intervjueeritav toonitas, et ei mõista metsavendade ülistamist vabadusvõitlejatena, sest nad tapsid ja varastasid ka tavalistelt inimestelt.

Saaremaal teadsid kõik rääkida kokkupuudetest või kuulujuttudest seoses kurikuulsa metsavenna Elmar Ilbiga, kes tabati alles 1950. aastal, ja kes selleks ajaks oli jõudnud tappa väidetavalt sadakond inimest. Lastele räägiti temast hirmujutte ja uksed pidid alati lukus olema. Nii kestis Saaremaal surmahirm kauemgi kui sõja ametliku lõpuni. Ka minu vanaema puutus kokku metsavendadega.

Ma olin brigadir sel ajal ja käisin inimestele vahel jälle käskusi andmas Matsirannas. Tulin ühel öhtul hämarikus Matsirannast koju ja ma olin just siiapoole Kadakat, Luha metsa alguses. Üks pikem inimene tuleb mulle vastu. Ega tema rääkinud minuga midagi, imelikku moodi oli. Pikk naisekuub oli seljas, rätik peas, aga olemine oli imelik, vaatas minu poole. Aga ta vaade ja käimine oli imelik, ikka mehe välimus. Siis paljud, kes teadsid, kus Ilp käis, et pidi naiste riietes vahel käima, et ei tunta siis.

Teine kord läksin hobust karjamaale viima öhtu hämarikus. Olin tee peal ja enne Kalmu körtsi keegi tuleb jalgrattaga minu juurde, pea ümber ja pool palet oli valge sidemega vöi valge salliga kinni pandud. Siis jäi minu juurde seisma. Ma kartsin esimese korra küll, kes see on. Kas tuleb jälle Matsirannast keegi mind luurama. Ma küsisin, kes te olete, et pea ja pool palet kinni seotud on, kas olete jalgrattaga kukkunud. Siis ta rääkis, et ta hulgub siin metsas vahel. Rääkis, et näeb mind ja tädi Viiut loomi vahel ajamas karjamaale. Siis ta ütles, et läheb Köljalga. Sellepärast pani sideme pea ümber, et keegi ei tunneks. Sest ta varjast ennast ka metsas. Ta ei ole kellegile midagi teinud, vaid oli kaupluses tööl Köljalas. Ta oli noor poiss, oli vist kaupluses midagi juhtunud, et ta metsa läks. Muidu ta oli väga viisakas ja tubli poiss. Käis meil külas, vahel ka peol. Hiljem sattus kogemata Köljala vöi Haeska metsa Ilbi kambaga kokku ja nad hakkasid Ilpi otsima ja nii läksid ja said Ilbi kätte ja siis läks riiuks. Ja siis sai surma ka Köljala poiss.
(Aino Põlluäär, snd 1927)

Lapsi sõda ei hirmuta

Siiski on huvitav, et intervjueeritavad nii Eestis kui ka Soomes rääkisid, et lapsena nad sõda ei kartnud ja hirmu ei tundnud. Ei olevat osanud karta, sest nad olid lapsed oma arusaamaga maailmast ja vanemad üldiselt sõjast ei rääkinud. Vaid tagantjärele meenutades tundub hirmus, mis kõik aset leidis.

Sõda mõjutas mingil määral ka laste mänge, eelkõige poiste mänge. Kui tüdrukud mängisid ikka traditsioonilisi mänge, nagu peitus, keks, rahvastepall, mädamuna, kool, pood jne, siis poiste puhul oli küllaltki tavaline mängida vedelema jäänud sõjamoonaga. Nii mõnigi poiss kaotas seeläbi elu või sai vigastada.

Küllaltki palju meenutati, kuidas inimesed peitsid sõja ajal asju milleks olid valdavalt jalgrattad ja raadiod. 1941. aastal hakkas Nõukogude võim neid kokku korjama, põhjendades näiteks jalgrataste konfiskeerimist võimalike langevarjurite liikumise takistamisega maal.

Kästi ära anda jalgrattad, raadiod, telekad. Meilt viidi uus naistejalgratas ära, aga isa jöudis oma ratta ära peita. Möned noored poisid tegid sedamoodi, et panid jalgrattale kärurattad alla ja söitsid sedamoodi. Kui tuldi otsima, siis nägid, et need ei aita kusagile. Poistel oli kenasti tehtud.
(Aino Põlluäär, snd 1927)

Intervjueeritavad pidasid vajalikuks, et tänapäeva lastele sõjast räägitaks. Nad leidsid, et seda peaks tegema keegi, kes on sõda ise kogenud, sest sageli sõda romantiseeritakse ja lapsed mängivad õhinaga sõjamänge. Nii oskaksid lapsed paremini hinnata elu ja vabadust.

Siiski leidus ka eriarvamusi, näiteks arvas üks tartlane, et lastele pole mõtet sõjast rääkida, sest see vaid hirmutaks lapsi ja nad ei saaks midagi aru, nii nagu ta ise lapsena. Pealegi olevat tänapäeval sõjad sootuks teistsugused kui 75 aastat tagasi. Üks saarlane soovitas olla ettevaatlik, sest kunagi ei tea, millised riigikorrad võivad veel tulla.

Elu läks pärast sõda edasi. Vanaema Aino (keskel) külanoortega pommiaugus. (Foto: Erakogu)

Mina olen vanaemale tänulik, et ta oma elu olulisi sündmusi minuga jaganud on. Sõda on osa meie ajaloost, nagu ka sellele järgnenud kolhoosiaeg, mida pole mõtet maha vaikida. Projekti tulemusel valmis uurimuse kokkuvõte ja toimus Tartus seda tutvustav seminar, lisaks luuakse lastele koomiksid ja mängud, mis aitavad sõda (ja selle koledusi) mõtestada ja mõista.

Autor Aivo Põlluäär on uurinud ka setode representatsioone Eesti dokumentaalfilmides ning hetkel kirjutab „Sõjaajaloost kaasaegse hariduseni“ projekti materjalide põhjal magistritööd. Samas uuringus osalesid Soomest Lappeenranta tehnikaülikool ja Rautjärvi vald, mis asub Lõuna-Karjalas ja kus intervjueeriti 20 inimest. Aivo Põlluäär küsitles 15 inimest Saaremaal ja 6 Tartus. Intervjueeritavad on sündinud vahemikus 1922-1940. Projekti rahastas Kodanike Euroopa programm.