Ootamatu telefonikõne tuli riikliku kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juhatajalt Herbert Tamperelt ning ettepanek oli asuda tööle teadlasena rahvaluulearhiivis.

Täna, 53 aastat hiljem pälvis Mall Hiiemäe elutööpreemia ehk riikliku preemia pikaajalise teadus- ja arendustöö eest.

Loomulikult ei olnud Mall Hiiemäe toonagi kirjandusmuuseumi folkloristidele tundmatu, ta oli juba aastaid jälginud metsameeste jutustamistraditsiooni ning saatnud järjepidevalt oma ülestähendusi rahvaluulearhiivile. Töö kõrvalt õppis ta Tartu ülikoolis kaugõppes eesti filoloogiat ning oli oma diplomitööga silma ja meelde jäänud.

Aastatel 1965–1969 oli Hiiemäe aspirantuuris Eesti keele instituudi juures, keskendudes kaasaegse jutuvestmistraditsiooni uurimisele Kodavere kihelkonnas. Muuhulgas vormistas ta elava jutuvestmise uurimiseks ennast suvekuudel tööle põllutöölisena kohalikus kolhoosis.

Juba tema varasem kogumistöö oli olnud traditsioonilisest rahvaluulekogumisest mõneti eenduv ja folkloori piirialasid kompav, pöörates tähelepanu ka jahi- ja metsameeste endiga juhtunud lugude jutustamisele. Kodavere tugeva jutuvestmistraditsiooniga piirkonnas koondaski Mall Hiiemäe oma tähelepanu mitte niivõrd vanemale, traditsioonilisele folkloorile, kuivõrd lugude folkloriseerumise protsessile.

Mall Hiiemäe lähenemine on ainulaadne, sest osaliselt tugines see Hiiemäe enese kogemustele ja vaatlusoskusele elava jutupärimuse sees viibides, kuid lisaks sisaldab see etnoloogilist vaateviisi.

See oli uudne nii eesti kui maailma folkloristika kontekstis, kuid nõukogude (teadus)ruumi suletuse tõttu laiemat kõlapinda ei saavutanud. Rahvusvahelise folkloristika fookusesse tõusid sarnased teemad alles paarkümmend aastat hiljem.

Kaks korda kandidaadi väitekirja kaitsmas

Oma ajastule erandlikult õnnestus kandidaadiväitekirjaks kirjutatud töö publitseerida eestikeelse väljaandena „Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis“ 1978. aastal ning pärast lõpuks ka 1983. aastal kaitsta Moskva maailmakirjanduse instituudis kandidaadikraad teemal „Возникновение сказов и их место в эстонской народной традиции повествования (на материале сказов Кодавере)“.

Pärast aspirantuuri läbimist asus Mall Hiiemäe tööle vanemteadurina ning tema põhitööks sai pikaks ajaks eesti rahvakalendri uurimine.

Aastatel 1981-1999 ilmusid tema järjekindla töö tulemusel „Eesti rahvakalendri“ seitse köidet ning see on praegu tõenäoliselt kõige paremini tuntud rahvakultuuri alane teos Eestis. Seeria on eeskujulik näide selle kohta, kuidas kirjutada suure populaarsusega rahvaväljaanne, ilma et tehtaks järeleandmisi teaduspublikatsioonile esitatud nõuete osas.

„Eesti rahvakalender“ on monumentaalne teaduslik tekstiantoloogia kokku 2324 leheküljel. See sisaldab uurimusi kõigist eesti rahvakalendri tähtpäevadest ning esindusliku valiku iseloomulikke folklooritekste.

Selle teose kõrget kvaliteeti kinnitab ka fakt, et antoloogia uurimuslik osa ilmus ilmus 1998. aastal saksakeelse monograafiana “Der estnische Volkskalender” maailma ühes mainekamas folkloristika alases seerias Folklore Fellows Communications, mille põhjal kaitses ta samal aastal ka doktoriväitekirja Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna juures.

Päiv ei ole päiväle veli

Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud teos “Päiv ei ole päiväle veli. Lõunaeesti kalendripärimus” keskendub lõunaeesti rahvakalendrile ning käsitleb nii luterlikul alal (Mulgimaa, Lõuna-Tartumaa, Võrumaa) kui ka kreeka-katoliku kiriku territooriumil (Setumaa) tähistatud tähtpäevi. Kõigi päevade kohta on toodud valik arhiivitekste, millele on lisatud kommentaarid, mis toovad esile tavandi ajalised muutused ning regionaalsed erijooned, juhtides ühtlasi tähelepanu tähtpäevade omavahelistele erinevustele. Väljaande üldine ülesehitus, viiteaparatuur ja asjatundlik kommentaarium võimaldab seda kasutada nii pedagoogilises kui ka akadeemilises töös lõunaeesti lise tavanditraditsiooni käsiraamatuna.

Lisaks neile, olulisimatele väljaannetele on Mall Hiiemäel rahvakalendri-alaseid teadus- ja aimekirjutisi ilmunud palju.

Mall Hiiemäe kolmas huvidering hõlmab eesti floora ja fauna ning üldisemalt looduse ja maastiku kajastumist rahvaluules. Mall Hiiemäe on olnud oluliseks mentoriks ja toetajaks rahvaluulearhiivi juures möödunud aastatuhande lõpul loodud kohapärimuse uurimise töörühmale.

Eesti loodusuurijate seltsi liikmena on Hiiemäe olnud ajakirja “Eesti Loodus” järjepidev kaastööline läbi aastakümne. Selle valdkonnaga on seotud mitmed tema teadusartiklid, aga ka tema koostatud ja toimetatud väljaanded, kõige viimati ilmus 2016. aastal „Väike linnuraamat rahvapärimusest“.

20 000 lehekülge rahvaluule kirjapanekuid käsikirjas

Mall Hiiemäe on avaldanud ligi 700 uurimust, teadusartiklit, kommenteeritud allikapublikatsiooni, populaarset kirjutist, raamatututvustust jm.

Mall Hiiemäe on eesti kalendrikombestiku ja usundi, jutustamistraditsiooni ning pärimusliku loodusteadmuse parimaid tundjaid ja mõtestajaid tänapäeval. Tema tuntus ja tegevusampluaa ületab folkloristika raame ning ulatub zooloogia, botaanika, geograafia, geoloogia ja semiootika valdkonda.

Tal on hindamatud teened eesti folkloristika arengus, milles ta on osalenud pikka aega tipptasemel uurija, teadus- ja arhiivitöö suunaja ja korraldajana. Mall Hiiemäe uurijatee paistab silma oma publikatsioonide hulga ning nende kaalukuse poolest. Lisaks sellele on ta rahvaluule kogujana teinud üle 20 000 lehekülje käsikirjalisi rahvaluule-kirjapanekuid ja enam kui 60 tundi helisalvestusi.

Ta on pidanud loenguid Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures, Eesti humanitaarinstituudis ja Eesti kunstiakadeemias. Eesti rahvaluule arhiivi teadustöö juhina ning arhiivi sisulise ning korraldusliku poole tundjana on ta olnud nõuandja nii noortele kolleegidele, tudengitele kui teadlastele.

Tema panust eesti rahvakultuuri uurimisel ja populariseerimisel on hinnatud Valgetähe Teenetemärgi IV järgu ordeniga (2000).

Oma folkloristika-alase uurimistöö eest on Mall Hiiemäe 2007. aastal saanud riigi teaduspreemia ning 2006. Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna. 1997. aastal pärjati teda Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinnaga, 1995. aastal eesti kultuuri aastapreemiaga ning 1993. aastal Jakob von Uexkulli Eesti taassünni auhinnaga.