Mida elutööpreemia teie jaoks tähendab?

Ta tähendab ikkagi tunnustust. Seda, mis elu jooksul on tehtud ja kuidas seda on tehtud, seda on hinnatud, tähele pandud. Ja eriti, et see on teaduslik töö.

Igasuguseid teised kultuurinähtused, kes laval või staadionil esinevad, torkavad silma ja need lihtsalt ei saa märkamata jääda. Aga teadustöö on selles suhtes küll hoopis teistsugune: teadlased suhtlevad ju tegelikult peamiselt loodusega, sellega, mida nad uurivad.

Kõik siin elus nõuab aega ja kui sa oled armastama hakkanud loodusteadust, siis kogu aeg läheb sellele. Ja mul on see nii olnud. Suurema osa ajast olen mõelnud, et kuidas need fotosünteesiga seotud protsessid toimuvad.

Olete seda palju uurinud – mis siis ikkagi määrab fotosünteesi kiiruse?

Peaaegu kolme miljardi aasta jooksul, mil fotosünteesivad organismid on eksisteerinud, on evolutsioon leidnud üles kõige optimaalsemad suhted, mis selle protsessi n-ö kõige paremaks teevad. Aga loomulikult võib alati unistada sellest, kuidas protsessi veel paremaks saaks. Siin on muidugi üks vastuolu.

Näiteks üks protsess, mis kindlasti fotosünteesi protsessi piirab, on see, et õhus on vähe süsihappegaasi. See on õhus ju hapniku ja lämmastiku kõrval hästi madalas konsentratsioonis. Aga süsihappegaasil on ka üks teine omadus – kui teda palju on, siis ta muudab õhu läbipaistvust sedavõrd, et õhk hakkab meid paremini soojendama. See tähendab kliima soojenemist.

Tegelikult on siin isegi teatud kompromiss: süsihappegaasi konsentratsiooni suurenemine oleks taimedele kasulik, aga teisest küljest on ta jällegi kliimasoojenemise üks teguritest. Taimed jällegi võitleksid süsihappegaasi konsentratsiooni tõusu vastu, kui inimesed seda põhjustaksid näiteks fossiilsete kütuste põletamisega.

Millega te praegu tegelete?

Praegu on just üks artikkel trükki saadetud. See on niisugune eluaegne närvitöö ja -pinge, sest teadus on üks neid kultuurinähtusi, kus kolleegid otsustavad sinu töö üle, kas see on üldse väärt, et teistele teatavaks teha.

Kui helilooja on mõne teose loonud, siis esimene kontsert toimub ikka, teine siis juba sõltub. Aga teaduses võib ka esimene kontsert juba ära jääda. Alati otsustavad kolleegid su töö üle. Sõltub, kui hästi töö tehtud on, kui arusaadavalt kirjutatud. Siis on see koht, kus inimestevahelised suhted tulevad mängu.

Alati on nii, et kui oled artikli ära saatnud, ootad seda esimest reaktsiooni ja kui see tuleb, siis on tavaliselt nädal aega magamata öid, et mõtestada, mis sulle öeldakse ja mida sa vastama peaksid, kuidas tõestada, et miski ei ole vigane.

Millele täpsemalt te oma uues artiklis fokusseerite?

See on seotud sellega, et fotosünteesis tekib see hapnik, mida me kõik hingame ja seda on nende miljardite aastate jooksul õhku kogunenud juba päris palju. Võib tekkida arusaamise küsimus, et kui hapniku on nii palju, siis miks see hapnik uuesti tagasi ei põle? Miks on üldse võimalik, et elu areneb niimoodi, et selles fotosünteesivas keskkonnas elusorganismide arv suureneb?

See tähendab, et fotosünteesi üks produkt on hapnik ja teine produkt on elusaine – miks nad omavahel uuesti kokku ei lähe ja ära ei põle?

Hapnikul on selline imeline erinevus võrreldes teiste elementidega, et hapniku elektron saab võtta sellise pöörlemisesuuna, et ta ei saa tagasi reageerida.

Olengi viimastel aastatel uurinud, kas ja miks ta niimoodi püsib. Ja lisaks, kas fotosünteesi käigus tekib ka sellist hapniku, mis ikkagi reageerib tagasi? Oleme aru saanud, et tekib ka sellist. Aga taimedel on välja töötatud kaitsesüsteemid, et selline hapnik võimalikult ruttu kõrvaldada.

Mida peate oma töö juures oluliseks? Mis teid sütitab?

Eks see ole armastus selle töö vastu. Teadus on niisugune töö, mida raha pärast ei tehta. Ja kui sa oled tööd eluaeg teinud, siis on tekkinud armastus looduse mõistmise vastu või nimeta seda, kuidas tahad... see on homo sapiens – see sapiens ongi see.

Sa tahad mõista, aru saada, sest miks üldse inimkond on nii kaugele jõudnud, kuhu ta on jõudnud, see tulebki mõistmisest. Ja see ongi mind piitsutanud. Kogu küsimus ongi selles, kui kaugele, kui sügavale sa selle ajaga jõuad, mis sulle on antud.