Pilguheit minevikku: talupojad kodus istudes ei igavlenud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kuigi talupojal kulus oluliselt rohkem aega argiste toimetuste peale, polnud lõbutsemine talle sugugi võõras.
Kuigi talupojal kulus oluliselt rohkem aega argiste toimetuste peale, polnud lõbutsemine talle sugugi võõras. Autor/allikas: Estonica

Enam kui sada aastat tagasi tuli inimestel kodus istudes ise enda meelt lahutada. Kuigi talutööde kõrvalt jäi jõudeaega vähe, täideti toas istutud tunnid jutuvestmise, mõistatuste, laulu ja mängudega, kirjutavad folkloristid.

Taluühiskonnas käis elurütm valge aja pikkuse järgi. Seetõttu veetsid inimesed sügisest kevadeni rohkem aega toas. Kuigi talupojal kulus oluliselt rohkem aega argiste toimetuste peale, polnud lõbutsemine talle sugugi võõras.

"Täiskasvanute lõbustusi üritati kokku sobitada töötsüklitega," kirjutab Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Astrid Tuisk ajakirjas MIHUS. "Näiteks koondus suur osa meelelahutusega seotust aegadele, mil oldi välitöödest vabamad. Lauldi tööde juures ning tööde kõrvale. Täiskasvanute lõbutsemised hõlmasid mängimist, tantsimist, laulmist ja pillimängu, aga ka lugude jutustamist."

Tuisu sõnul lõbutsesid talupojad mitmel eesmärgil. Näiteks olid laulud, tantsud ja mängud tihedalt seotud kommete ja rituaalsete toimingutega.

"Tubaste tööde juurde kuulusid loitsudki," toob Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras näiteid. "Tuntud loitsudest "Kokku, kooreke" võitegemisel ja "Kee, katel" - see on see, mida lapsedki kaasa laulsid ja mis oligi vahel lastepärase teksti või tekstiosadega."

Samuti aitasid kodused lõbustused talupojal aega maha võtta ja väljendada enda loovust, kirjutab Astrid Tuisk. Ühistegevuste käigus kinnitus kogukonnatunne ning tekkis rõõmus meeleolu.

Igal aastaajal oma lõbud

Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Aado Lintropi sõnul olenes aastaajast, kui palju talupoeg töö kõrvalt lõbutsemiseks aega leidis. Talvine pime aeg kulus tema sõnul jutustamisele ja mõistatamisele.

"Polnud ju talurahval võimalik kasutada rohkesti küünlaid või lampe õhtute valgustamiseks," ütleb ta. "Kolde- ja peeruvalgel nokitseti üht-teist muidugi teha, eriti sobisid sellised tööd, mis ei nõudnud palju valgust. Jutte vanemast ajast, elus ette tulnud seikadest ja ehk kaugematest paikadestki räägiti kindlasti ka väljaspool nn rituaalse jutustamise aega."

Rituaalne jutustamine ja eriti just mõistatamine käisid jaguajaks nimetatud perioodi juurde. Jaguaeg või jäguaeg on mardipäevale eelnev ja järgnev aeg. Eestis on hingedeaja kõrval jaguaja pidamisest teateid vaid põhjarannikult Jõhvist Jõelähtmeni, Soomes on jakoaika suurem püha.

Lintrop näeb Eesti ja Soome kalendripühas sarnasust udmurdi rahvakalendri kesktalvise üleminekuaja vožo-ajaga. "Viimane seostus sageli õhtuse jutuvestmise, eriti aga mõistatamise kombega, millest usuti sõltuvat tulevase karjakasvatustsükli loomaõnn," kirjutab ta.

Hingedeajale järgnevat jõuluaega kirjeldab Astrid Tuisk aga elava mängimisperioodina. Jõulude ajal mängiti tuppa toodud õlgede peal ning mängudest võttis osa terve pere.

"Mängiti näiteks tedrelaskmist, kus mängija istub nuial, jalad risti, ning tal tuleb käes oleva luuavarrega tooli nurgal olev kübar maha torgata," kirjeldab ta. Veel mängiti jõuluajal jõu- ja osavusmänge nagu vägikaika-, sõrme- või kaelkoogu vedamine.

Kevadel polnud Aado Lintropi sõnul lõbudeks enam nii palju mahti. "Kui õhtud valgemad, tuli hakata juba kevadisteks põllutöödeks valmistuma, parandama ja uuendama tööriistu, rakmeid jne," ütleb ta. "Paastu luteri kiriku aladel eriti ei peetud, kuid suuri lõbustusigi polnud, kui paastumaarjapäev välja arvata. See oli naiste püha, aga kaubeldi ka teenijaid ja karjaseid suveks."

Paastumaarjapäeva (25. märts) juurde kuulus Lintropi sõnul ennustamine. Samuti lubati tüdrukuid mõnel pool sellest päevast aidas magada.

"Suurem lõbutsemine koos kiikumisega algas lihavõtetest, siis vast õhtuti enam niisama kodus ei istutud," lisab ta.

Noored mängivad, vanad õpetavad

Lõbustuste laad olenes lõbutseja vanusest. "Simmanid, näiteks kevadeti ja suviti kiige juures aset leidvad kokkusaamised, on suures osas olnud ikkagi noorte pärusmaa," kirjutab Astrid Tuisk. "Seda põhjusel, et nende lõbustuste üks eesmärk on olnud abiellumisealiste noorte omavaheline tutvumine."

Soovi korral võisid vanemad inimesed Tuisu sõnul tantsust ja seltskonnamängudestki osa võtta. Mõni mäng jäi vaid noorte mängida, sest oli vanemate mängijate jaoks liialt sportlik.

"Mitmed laulumängud lõppesid näiteks tagaajamisega. Kuid vanematel inimestel oli nende juures täita oma tähtis roll – nad olid pealtvaatajateks," kirjutab Tuisk. Samuti oli vanemate inimeste osaks noortele mänge, tantse ja laule õpetada.

"Heade kombetundjatena olid vanemad naised oodatud pulmades, nii erinevate kombetalituste läbiviimisel kui pulmalaulikutena," ütleb Tuisk. "Pulmalaulud eeldasid teadmisi sellest, mida täpselt kuskil laulda või kuidas käituda tuli."

Osa lõbustusi olid Tuisu sõnul vaid meeste või naiste pärusmaa. Näiteks jäi laste ja lastelastega mängimine naistele. Lapsi mängitati erinevate hüpituslauludega nagu "Kuts läheb karja", "Tee kakku" või "Tii, tii, tigalane". Mehed seevastu katsusid omavahel jõudu.

"Selliseks jõukatsumiseks tõsteti kas kive, vankrirattaid, viljakotte, aga ka hobust või teist meest," loetleb Tuisk. "Ekstra selleks valitud tõste-kivid olid mõnel pool kõrtside juures, aga ka külatänavail ja mujal. Selle mõte oli oma tugevuse demonstreerimine ja teistega võistlemine."

Enne töö, siis lõbu

Kuigi igal vanuserühmal ja sugupoolel olid taluühiskonnas oma lõbustused, kulus enamus talupoja energiast Aado Lintropi sõnul ikkagi eluspüsimisele.

"Kevade poole võis toitu nappima hakata, siis tuli enamus energiat rakendada sellele, et kuidagi hinges püsida," ütleb ta. "Ja veel üks asi, mis sageli kipub ununema – kütteks kasutati sageli hagu, see aga tähendab pidevat jändamist tulega."

Lintrop ütleb, et kuna suurem osa vajaminevaid asju tehti kodus, oli jõudeaega tänapäevaga võrreldes palju vähem. Samuti polnud muret igavuse pärast.

"Ilmselt oldi üsna rahul olukorraga, kui õhtuhämaras ei pidanud midagi tegema ja võis niisama istudes juttu veeretada. Oli ju teada, et kiiremad ajad ootavad ees."

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: