"Tegelikult oli vaadata kahte sorti filme," kirjeldab Astrid Tuisk sõjajärgset aega. "Olid Nõukogude filmid, mis olid enamasti sõjafilmid. Samas mingil ajal näidati neid välismaa trofeefilme. See oli hästi lühike aeg ja, et need nii tugevalt mälestustest kajastuvad, oli üllatus."

Mõte uurida 1950. aastate laste filmidest inspireeritud mänge koorus Tuisu sõnul välja Eesti rahvaluule arhiivi mängude teemalisest kogumisvõistlusest. Sinna laekus 45 kaastööd erinevas vanuses inimestelt, kellest paljud olid sündinud 1930. aastate lõpus ja 1940. aastatel. Filmimängude olulisust toonastele lastele näitab tõsiasi, et eraldi küsimust filmide või kino kohta võistluse küsitluskavas polnud. Lisaks võistlustöödele kasutas Tuisk kümmet teemajutustust teemal "Kino minu elus", mille palus kirjutada kord kuus kooskäival elulugudest kirjutamise ringi liikmetel.

Muinasjutuline "aken Läände"

Pärast sõda võttis Jossif Stalin eesmärgiks katta kinovõrguga kogu riik. Kinopiletite müügist loodeti täita ka riigikassat. Kuna Nõukogude Liidus toodeti filme toona vähe, lubati kinolinale välismaiseid nii-öelda trofeefilme. Tegemist oli 1945. aastal Saksamaa kaotuse järel Nõukogude tsooni jäänud Reichsfilmarchivist leitud 17 000 mängufilmiga.

"Need olid enamasti Saksamaa, Ameerika ja teiste maade 1930. aastate muusika-, seiklus- ja muud filmid. Hästi ilusate näitlejatega, hästi kenade riiete, laulude ja tantsudega," seletab Astrid Tuisk ja lisab, et trofeefilme on nimetatud eskapistlikeks filmideks. "Nad ei olnudki mõeldud päris elu kajastama, vaid olid natukene muinasjutulised."

Riiklik kinokomitee valis trofeefilmidest välja teosed, mida peeti nõukogudemaal näitamiseks sobilikuks. Neid tiražeeriti, dubleeriti ja näidati ametlikult koos propagandistliku ringvaatega aastatel 1947–1956, mitteametlikult ka hiljem. Tuisu sõnul tõid trofeefilmid kaasa omamoodi kultuurišoki.

"On kirjeldatud näiteks, kuidas tänavad jäid mitte just tühjaks, aga tänavatelt kostus laulu. Vilistati filmidest viise järgi ja kinodes olid tohutud järjekorrad. Piletimüügis tekkis segadusi," ütleb mängu-uurija.

Tuisu sõnul paelus filmimängude teema teda just ajastu vastuolude pärast. "Kui lugeda 1950. aastate ajaloolisi ülevaateid ja kujutada ette seda aega, olid ju repressioonid, hirmuõhkkond ja majanduslikud raskused. Siis tulid järsku sellised filmid! Muinasjutuliselt ilusate näitlejate, kenade riiete ja kauni muusikaga. Need olid nagu teine maailm ja neid filme on nimetatud ka "aknaks Läände"."

Tarzanid ja Jane'id

Lääne filmidest sai nii sõja-eelsete kui ka -järgsete lastele lemmikuks Tarzani filmisari. Film "Ahvide Tarzan" ja selle järjed linastusid juba aastatel 1932–1936, kuid meenutusi neist jätkus mitmeks kümnendiks. Eeskätt hakkasid lapsed filmis nähtut omal käel järele tegema.

"Ühelt poolt jah nad said endale filmidest mänguteemades eeskujusid, kogu see džunglimaailm näiteks. Samuti saadi eeskujusid tegelastest. Oli Tarzan, kes seal liaanide otsas kõikus, ja Jane, keda siis päästa tuleb. Poisid mängisidki Tarzanit järgi hästi palju ja Jane oli ikka mõni tüdruk," tõdeb Tuisk.

Poisid ja tüdrukud mängisid filmide mõjul üldse erinevalt. Kui Tarzan oli poistele osava, julge ja õiglase meeskangelasena eeskuju, siis tüdrukuid huvitasid rohkem näitlejannad. Trofeefilmides üles astunud näitlejataridest nagu Marika Rökk või Shirley Temple kujunesid ajastu naiseideaali kehastused. Naissoost elulookirjutajad on meenutanud, kuidas nad isekeskis sõbrannadega eelnimetatud kuulsateks näitlejateks kehastusid.

Kuulsate näitlejate ümber keerles teinegi suur filmimängude trend. Nimelt oli 1950. aastatel ja hiljemgi populaarne koguda filminäitlejate fotosid. "Neid lõigati välja ajalehtedest, aga neid ka käidi müümas ja osteti. Paljundatud pilte koguti ja vahetati. Need olid suured väärtused noortele lastele," ütleb Tuisk.

Trofeefilmide karuteene

Kuigi lapsed vaatasid 1950. aastatel kinos ka Nõukogude linateoseid, ei pakkunud need mängudeks innustust. Propaganda vaimus eeskujudena mõeldud tegelasi nagu Pavlik Morozov lapsed järele ei mänginud. Astrid Tuisu jaoks oli selline eristus üllatav.

"Kui ma pärast hakkasin põhjalikumalt vaatama, siis tõepoolest Nõukogude sõjafilmidest räägiti ka. Nad jätsid ikkagi lastele sügava mulje. Samas neid mängu-eeskujudena või ütleme siis fantaasiamängude eeskujudena mina ei leidnud," kirjeldab Tuisk elulookirjutusi.

Samamoodi kujunes vastuoluliseks trofeefilmide saatus. "Neid filme toodi ikka kinodesse Jossif Stalini nõusolekul või tema eestvedamisel. Täitmaks kassat näiteks, ja sest talle endale ka filmid meeldisid," seletab teadlane, kuid lisab, et Stalini plaan töötas oma eesmärgile vastu.

"Nõukogude Liidus elavatele inimestele andsid need filmid ikkagi lootuse ja pildi teistsugusest maailmast. See oli hästi huvitav ajaloolise konteksti juures ja ma arvan, et lastele mõjusid need samamoodi, kas nad siis oskasid seda teadvustada või mitte," ütleb Tuisk.

1960. aastatel tulid aga uued moemängud. Pärast seda, kui 1960. aastal ilmus eesti keeles Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist", hakkasid lapsed järele mängima sealt tuttavaid Punaseid ja Valgeid roose.

Folklorist Astrid Tuisk kirjutas 1950. lastemängudest ajakirjas Keel ja Kirjandus.