"Tollastes majanduslikult suhteliselt nappides oludes ja ka 1980. aastate lõpul ei olnud mänguasjade valik meie poodides nii suur. Neid ei saanud osta piiramatult," kirjeldab mängude-uurija Astrid Tuisk üleminekuaja lapsi ümbritsenud reaalsust. Väikese kaubavaliku kõrval seisid paljud pered 1990. aastate algul silmitsi rahanappuse ja tööpuudusega. Ühiskondlik tegelikkus peegeldub toonaste laste mängudestki.

"See oli ju murranguline aeg: ühest ühiskonnakorrast justkui teise üleminek ja väga palju uusi huvitavaid mänge tekkis," lisab raamatu kaasautor Inge Annom. "Oli välismaalt pärit ja samal ajal ka vanu mänge ning oli uusi elemente, näiteks oli nätsukaarte ja "Monopoli"-mänge."

Konfiskeeritud kustukummide kahju

Raamatust "Viis ritta. Meie kooliaja mängud" leiab viie aastakümnetetaguse koolilapse mänguvara. Lapsed elasid toona Eesti eri paigus: Tallinnas, Tartus, Lõuna-Eesti külas ja Pärnumaa alevikus. "Lapsed" Lele Aak, Jaagup Kippar, Annika ja Angela Matson ning Maarja Villandi on kõik sündinud vahemikus 1976-1978 ja saatnud koolipäevil materjali 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusele.

"Need on kirjutatud 1992. aastal, aga nad kajastavad 1980. aastate lõpu 1990. aastate alguse mängukogemust," sõnab Astrid Tuisk.

Näiteks kirjeldab kogumisvõistluse ajal juba 10. klassis käinud Jaagup Kippar lisaks mängudele ohtralt mänge ümbritsenud konteksti. "Ta räägib, kui palju maksis kali: suur maksis kuus, aga väike kali kolm kopikat. Mina selliseid asju küll ei mäletaks," muigab Inge Annom. "Või näiteks, et kui palju kustukumme õpetajad ära võtsid ja millist majanduslikku kahju see perele valmistas."

Omaaegsete koolilaste juttudest koorub välja, et õpetajad korjasid mänguvahendeid ära ohtralt. Kui parema puudumisel sobisid mängimiseks nii rahakotid kui ka kustukummid, siis nendestki ilma jäädes jätkati näiteks nähtamatu korvpalliga. "See käis nagu pantomiim: üks mängult nii-öelda "püüdis" teise käest palli," kirjeldab Annom.

Kummikeksu meistriklass ja lambikuplite pommitamine

Astrid Tuisu ja Inge Annomi sõnul tegi 1980. aastatel Eestis võidukäiku uus moemäng: kummikeks. Rohkete mänguvariantidega kummikeksu mängisid uurijate sõnul igas kooliõues ennekõike tüdrukud, ent Maarja Villandi mälestustes ka poisid. "See ei olnud üldse kerge mäng. Seda pidi ikka kõvasti harjutama, et osavaks saada," meenutab Astrid Tuisk. "Keksus oli mitmeid kujundeid ja kummi tõsteti ju järjest kõrgemale. Kes lõpus neid elemente tahtis sooritada, pidi olema juba oskaja."

Teine 1980. aastatel Eestisse jõudnud rahvusvaheliselt tuntud mäng on tüdrukute plaksumäng "Emmemoriso flore". Seda mängiti üsna erinevate sõnadega. "Tore on, et ühed sõnad näiteks on tõlgitud eesti keelde," ütleb Tuisk. "Muidu olid need sõnad nonsenss-keeles, mis õieti midagi ei tähendanud."

Uute moemängude kõrval mängisid lapsed oma vanemate ja vanavanemate aegseid mänge. Inge Annomi sõnul oli 1990. alguses endiselt populaarne juba 1920. aastatest tuttav pallikool. Ajahambale olid vastu pidanud ka kulli- ja peitusemängud.

""Trifaa" ehk "Uka-uka" oli juba 1930. aastatel tuntud kindlasti. Veel on osa paberimänge päris vanad, "Laevade pommitamine" näiteks. "Mädamuna" on veel mäng, mida 1930. aastatel mängiti," lisab Astrid Tuisk.

Kui kummikeksu mängisid rohkem tüdrukud, siis poisid eelistasid kõikvõimalikke pallimänge. Tuisu sõnul läks pall aegade jooksul paremaks ja kättesaadavamaks, pealegi sobis see hästi kooliõuel mängimiseks. "Jaagup peale pallimängude kirjeldabki poistel lihtsalt rabelemisi ja viskamisi, mida sai kooli koridorides ja klassideski teha," kirjeldab ta. Inge Annom meenutab, et tema kooliajalgi visati koolis paberkuuli läbi lambi kupliosa või pommitati lumepallidega laelampe.

Mänguaeg on nihkunud varasemasse ikka

Astrid Tuisu sõnul mängitakse õuemängude ja reeglitega mänge praegusel ajal endiselt, kuid vähemat aega. "Eelnimetatud "Mädamuna" ja selliseid mänge ikka teatakse, aga neid mängitakse vähem ja võib-olla nende mängimine jääb rohkem nooremasse ikka ," ütleb ta.

Nii Tuisk kui ka Annom meenutavad, et 30 aasta eest mängisid lapsed vabal ajal kambakesi "Rahvaste palli", mis nüüd on nihkunud kooli kehalise kasvatuse tundidesse. "Mõned kuud tagasi oli mingi suur nurin, et see on ikka väga vägivaldne mäng ja teeb haiget, ja ta tõsiselt tegigi," räägib Annom, "aga minu lapsepõlves me igal õhtul mängisime seda külas."

Osaliselt on unustusse vajunud ka kummikeks, mida lapsed veel kohati teavad, kuid mille rohkeid variante enam ei tunta. Autorite sõnul püüabki raamat ärgitada praeguseid lapsi õues mängima ja ununevaid mänge meelde tuletama.

"Need mängima kutsujad ehk pealkirjas see "meie" on 1990. aastate lapsed, kes siin oma mänge kirjeldavad. See on nende kooliaeg ja nemad ütlevad praegusele põlvkonnale, et tulge kohale, tehke ka," ütleb Tuisk.

Autorid jätkavad aga mängude uurimist ja ootavad igas vanuses inimestelt peagialgavas kogumiskampaanias lapsepõlvest tuttavaid liisusalme. Mängu alguses loetavad liisusalmid on Tuisu sõnul püsinud üsna muutumatuna alates 20. sajandi algusest. "Tänapäeval on mängu alguse loosimist hästi palju ümber vahetanud näiteks "Su-Ef-Fa" ehk "Kivi-paber-käärid" ja muud võtted," ütleb ta.

Raamatu "Viis ritta. Meie kooliaja mängud" koostasid Astrid Tuisk ja Inge Annom, kujundas Pille Niin ning andis välja Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.