Etnoloog: laps vajab aega, et lihtsalt laps olla

Ehkki tänapäeval on laste päevad kellapealt kureeritud trennide ja muude kohustustega, mahub neisse siiski veidi täitmata aega, mis lapsevanematele võib tunduda kasutu ajaraiskamisena. Tartu Ülikooli etnoloogiamagistrant uuris filmiprojektis, kuidas lapsed sellel "oma ajal" on. Ta järeldas, et just omaette olles avaldub olemise rõõmu pakkuv ja lastele omane mängulisus.
Mängu on küll raske defineerida, kuid teoreetikud nagu Prantsuse filosoof Roger Callois on seda siiski üritanud. Näiteks luges Callois mänguks ka kiikumise ja tuulelohe lennutamise. "Sellised tegevused justkui oleks mäng, aga nagu ei ole ka," arutleb Tartu Ülikooli värske etnoloogia magister Madis Kats: "Need on kusagil piiri peal ja mind ongi alati huvitanud, kust see piir läheb."
Hiljuti kaitstud magistriprojektis käsitles Kats mängu ja mängulisuse teemat filmikeeles. Ta jälgis läbi kaamerasilma ühtekokku 25 tunni jooksul kümne-aastase Saara tegemisi argipäeviti peale kooli. "Mu algne plaan oli jälgida visuaaletnograafiliste vahenditega ehk läbi filmimeediumi laste iseseisvat mängu," kirjeldab ta. Oma üllatuseks avastas Kats, et Saara ja tema sõbrad ei mänginud ühtki mängu, mida täiskasvanu suudaks nimetada, kuid olid sellele vaatamata täiesti mängulised.
"Teeme, et..."
"Minu eeldus, et lapsed hakkavad mingil hetkel mängima kindlat mängu, oli kauge kaarega liiga täiskasvanulik," tõdeb Madis Kats. Ta eeldas, et kuuleb lapsi ütlemas näiteks, et "Mängime nüüd peitust!" või "Nüüd mängime trifaad!", ja et siis on sel mängul kindel algus- ja lõpp-punkt. Midagi sellist ei juhtunud aga kordagi. Tõsi, lapsed mängisid küll mõnikord peitust, kuid Katsi sõnul ainult end kaamerasilma taha peitva uurijaga, mitte omavahel.
"Mida rohkem oma materjali vaatasin ja seda pärast analüüsisin, seda rohkem ma nägin, kuidas mängulisus oli kogu aeg kohal," meenutab Kats. Teisisõnu toimetasid lapsed küll pealtnäha oma argiseid toimetusi, kuid nende olemises oli kogu aeg näha teist, tinglikku mängulist kihti.
"Näiteks on filmis hetk, kus Saara teeb koolitükke, istub laua taga ja äkki paneb silmagi pilgutamata endale raamatu pähe," toob Kats piltliku näite: "See pole sama raamat, mida ta parajasti loeb, aga ta loeb rahulikult edasi, raamat peas, ja põntsutab näppudega vastu raamatuserva. Järgmisel hetkel võtab ta raamatu peast ära ja paneb uuesti kõrvale. Kas see nüüd oli mäng?"

Kuna Callois' määratluse järgi ei tohi mäng olla kohustuslik ega luua väärtust või kasu, oli vahejuhtum raamatuga Katsi sõnul kahtlemata mänguline. "Selliseid asju õppisin ma protsessi käigus tähele panema ja neid oli üllatavalt palju," tõdeb Kats. Samuti märkas ta pidevalt laste muutlikku suhet mängureeglitega, mis läbiva niidina nende mängulist olemist toetas.
"Üks laps võib öelda teisele "Teeme, et kastanid on laava", aga teine laps ei tule kaasa," kirjeldab ta. Siis kukub õhku visatud "Teeme, et…" kohe kokku, aga ilmub järgmisel hetkel teise nurga alt uuesti. Uue pakkumise peale võivad lapsed natuke aega uue "Teeme, et…" vaimus mängida, siis vajub seegi ära, et varsti jälle millegi uuena ilmuda.
"Ei pruugi olla konkreetset lõppu või konkreetseid hetki, kus lepitaks kokku, kuidas need kastanid ikka täpselt laava on," ütleb Kats: "See on kõik väga nagu dünaamiline, jooksev ja justkui sedasama olemise rõõmu või mänguvaimu toetav." Mängides on laste peamine eesmärk tema sõnul rõõmsat olemise viisi mis tahes moel üleval hoida, ja mis iganes seda toetab, võetakse kasutusele.
Just siin tuleb Katsi sõnul esile audiovisuaalsete uurimisvahendite tugevus. "Sellist asja sõnadega kirjeldada ning eristada laste argist ja mängulist kihti on väga keeruline, aga filmis võimalik," põhjendab ta. Filmis on tema sõnul hästi näha, kuidas laste mängumustrid tekivad ja kaovad üha uuesti ja uuesti, kuni lapsed ise juba ära väsivad, aga ikka veel uusi ideid mängu toovad.

Laske lastel olla
"Oma filmi põhjal ma julgen lastevanematele öelda, et laske lastel olla lapsed," ütleb Madis Kats. Tema sõnul näib, et lapsevanemad muretsevad pidevalt, kas nende lapsed ikka oskavad oma ajaga midagi mõistlikku peale hakata ning kipuvad laste oma aja põhjalikult ära kureerima. "Kõikvõimalikud trennid, huviringid ja koolivälised kohustused võtavad laste pärastlõunasest potentsiaalsest oma ajast ikkagi väga suure tüki juba vaikimisi ära," osutab ta.
Filmi põhjal julgustab ta lapsevanemaid andma oma lastele tühja aega, mida nood ise peavad kuidagi täitma. "Ükskõik, kas nad on üksi või mitmekesi koos, aga lapsed tegelikult saavad sellega hakkama. Kerge igavus on lapseks olemise normaalne osa," tõdeb ta. Teisisõnu pole lapse küsimuses "Issi, emme, mida ma teen?" midagi imelikku, aga vanem ei pea sellele alati vastama.

Teiseks pani Kats enda sõnul filmi tehes tähele, kuidas täiskasvanul on alati laste läheduses viibides mingi kindel roll. "Me oleme kas vanem, perekonnatuttav, onu, tädi, kes iganes – alati on meil mingisugune rollikirjeldus küljes," loetleb ta. Ise püüdis ta filmi tehes rollist loobuda ja lasta lastel lihtsalt olla, nagu nad on. Nii tekkis tal küsimus, kui palju täiskasvanud üldse võtavad aega, et lapsi sekkumata eemalt jälgida.
Ise oma küsimusele vastates märkas ta täiskasvanutel kaht peamist olekut. "Me kas oleme rõõmsad, et lapsed ei ole praegu siin, ja naudime seda, et saame neist hetke puhata, või siis oleme vastutustundlikud täiskasvanud, kes loomulikult õpetavad, annavad nõu ja suunavad," võrdleb ta. Täiskasvanu võiks tema sõnul proovida aga need olekud kõrvale jätta ja lapsi mõnikord lihtsalt jälgida.
"Kui teie nii-öelda roll on liiga intensiivne, jumala eest, vaadake pikksilmaga," muigab ta. Küll aga ei pea täiskasvanu alati sekkuma, kui laste vahel tekib mingeid probleeme või arusaamatusi. "See tegelikult laheneb samamoodi sellesama lastekultuuri sees," selgitab Kats: "Lastekultuuris näikse olevat omad mehhanismid, kuidas nende kriisidega tegeleda." Filmi tehes nägi ta ka ise enda sõnul pealt, kuidas lapsed omavahel mured ära lahendasid.
See ei tähenda tema sõnul siiski, et kellelgi peaks laskma näiteks puu otsast alla kukkudes haiget saada. "Samas, kui keegi puu otsast hüüab hädise häälega, et "appi, ma ei saa alla", siis tegelikult on neid "appisid" erinevaid. Üks "appi" on see päris "appi" ja teises otsas on see "appi", mis on mängu osa," seletab ta ja kordab soovitust täiskasvanutel lastekultuuri vaadelda. "Meil on väga raske sinna siseneda, küll aga saame seda hea tahtmise korral eemalt vaadata ja sellest õppida," ütleb ta.
Madis Kats kaitses magistriprojekti "Film "Kuidas nad on?" Visuaaletnograafiline vaade laste oma-aega" etnoloogia erialal Tartu Ülikoolis.