"Maailm oleks justkui üha enam vati sisse pandud. Üha suurem rõhk on piltlikult öeldes lusikaga pudru suhu toppimisel ja ohutusel," ütleb mängutoetaja (playworker) ja Pop-Up Adventure Play asutaja Suzanna Law, kel on doktorikraad mängu valdkonnas. Inimestele tundub tema sõnul, et tarvitseb vaid ohud keskkonnast eemaldada ja kõik ongi hästi. "On see ikka tõsi? Näeme põlvkonda lapsi, kes ei oska omaenda riske hallata, sest nende elust on iga viimne kui oht kõrvaldatud," osutab Law.

Üks koht, kust täiskasvanud on parimat soovides kõik ohud eemaldanud, on mänguväljak. Law' sõnul teevad ümarvormidega liumäed, kiiged ja muu paikapandud kasutusviisidega mänguvarustus lastele karuteene. Need ei kutsu lapsi iseseisvalt mänge algatama ega ole hooldamata jättes ka tingimata turvalised.

Tartus 11. augustil toimunud vestlusõhtul ning samal nädalal kestnud nelja-päevasel koolitusel tutvustas Law alternatiivset võimalust: kolahoovi ehk seiklusmänguväljakut. "Kolahoov on ruum, mis kuulub lastele. Neid toetavad taustal küll eriväljaõpet saanud täiskasvanud, aga mõte on tagada, et täiskasvanute sekkumist oleks nii vähe kui võimalik," tutvustab ta. MTÜ Lapsed Õue liikme Leene Korbi sõnul sobib eesti keelde hästi just nimetus kolahoov. "See on kultuuriliselt üsna sobiv vaste, sest meenutab tänaste lapsevanemate enda lapsepõlve," osutab ta.

Ravim õpitud abituse vastu

Susanna Law' sõnul pole ükski seiklusmänguväljak teise sarnane ning seda võib ehitada erinevatest materjalidest, näiteks puidust, papist ja heinast. "Need struktuurid ei teki iseenesest – kõik jupid on kellegi kaalutletud valikud," selgitab ta. Oluline on tema sõnul seegi, et juppe ja nende paigutust ei vali täiskasvanud, vaid lapsed ise.

Üheskoos ehitamine õpetab lastele nii suhtlemist, koostööd kui ka ohutunnetust. "Kolahoovis anname lastele võimaluse ohtudes orienteeruda. Nad saavad ise valida, milliseid riske võtta tahavad, ja kui kaugele nendega minna. Nad õpivad ise hindama, kas nad suudavad võetud riskidega toime tulla või mitte," kirjeldab Law.

Laste pealehakkamist ja iseseisvust on tema sõnul hästi näha, kui täiskasvanu läheb mõnda kolahoovi ja palub lapsel seda talle näidata. "Nad räägivad sulle täpselt, mis on ohutu nende jaoks ja mis sulle kui täiskasvanule," ütleb ta. Näiteks võib laps suunata vanemat mingit takistust teist teed pidi ületama või hoiatada teda püsti jäänud naela eest. "Nad tulevad suurepäraselt toime, kui neile vaid anda aega ja ruumi omaenda ohte hinnata ja hallata," tõdeb mängutoetaja.

Seiklusmänguväljaku mõte ongi tema sõnul õpetada lapsi samm-sammult iseseisvalt ohtudega toime tulema. "Elu on ohte täis. Kui lähed üle tee, on seal risk. Eestlastele meeldib jões ujumas käia – seegi kätkeb ohte," loetleb Law. Kui laps ei õpi iseseisvalt ohte haldama, tunneb ta täiskasvanuna pidevalt ohtude ees hirmu ega oska oma seda maandada. "Selline õpitult abitu elamise viis ei ole jätkusuutlik," ütleb Law.

Vanaemade mängud au sisse

Suzanna Law' sõnul pole mängu eesmärk pole kunagi mingi kasu, vaid mäng ise. "Tõsi, mäng arendab ka mitut kasulikku oskust: ennastjuhtivat käitumist, kehalist kirjaoskust, emotsionaalset säilenõtkust," loetleb ta. Niisamuti õpetab mäng lapsele meeskonnatööd, planeerimist ja abi küsimist, aga arendab ka suhtlemisoskust, loovust ja kujutlusvõimet.

"Meie, mängutoetajad, teame kõiki neid hüvesid. Saame neid otsustajatele tutvustada, et nemad kolahoovid heaks kiidaks. Samas teevad mängutoetajad oma tööd eeskätt käesoleva hetke nimel: nad tahavad, et lapsed võiksid oma lapsepõlve nautida," muigab Law.

Tema jaoks seisneb väljakute mõte tõsiasjas, et lapsed on niimoodi mänginud põlvkondi: kättejuhtuvate esemete ja täiskasvanute suunamiseta. Seiklusmänguväljakuks pakendamine aitab Law' sõnul sisuliselt vanaemade mänguviisi ellu äratada "Kõik on liiga puhas ja liiga struktureeritud. On aeg heal eesmärgil veidi enam kaost tagasi tuua," ütleb ta.

Ehkki veel praegusedki lapsevanemad mängisid tõenäoliselt koduaias leiduva kolaga, seostub selline mäng inimestele nende mälestustes vaesusega. "Tunneme end süüdi, et meil omal ajal tänapäevaseid võimalusi polnud, mistap püüamegi oma lastele uusi ressursse, mänguasju ja struktuure pakkuda. Püüame igal hetkel nende meelt lahutada," kirjeldab Law.

Tegelikult võtab selline poputamine mängutoetaja sõnul aga lastelt võime iseseisvalt oma igavustundega toime tulla. "Maailmas on palju lapsi, kelle elu on nii ülehallatud ja -struktureeritud, et igavust tundes pöörduvad nad kohe täiskavanu poole: "Mul on igav! Lõbusta mind!"," märgib ta.

Teisalt usaldavad täiskasvanud tänapäevaseid mänguväljakuid pahatihti pimesi. "Kaotame kiikede, liumägede ja muu sellise suhtes valvsuse, sest eeldame, et kõik on korras ja ohutu. Sageli on see mänguvarustus aga katki, roostes või vana," osutab Law. Lapsed ei mängi kiikede ja liumägedega alati sihipäraselt, vaid ronivad nende peal ja võivad kukkuda. Teada on ka nii-öelda koerapissijuhtumid, kus lapse liumäeliug lõppeb ebameeldiva märjakssaamisega, sest keegi ei kontrollinud liumäge enne üle.

Kolahoovis sellist asja Law' sõnul naljalt ei juhtuks, sest mängutoetajad vaatavad igal hommikul ja lapsed ise enne liulaskmist kõik kohad üle. "Kolahoovid muutuvad pidevalt ja lapsed ise juhivad neid muutusi. Seal juhtub ka õnnetusi vähem, sest need on loomu poolest nii-öelda ohtlikud," tõdeb ta. Teisisõnu oskavad lapsed väljakult väikest võimaliku ohtu oodata ja otsustavad ise, milline mängutegevus võib ohtlikuks muutuda ja milline mitte.

Eesti esimesed pääsukesed

Tartus tegutseb juba aasta aega üks Eesti esimesi püsivaid kolahoove, mis kasvas välja õuelastehoiust. "Meie enda (Kolahoovi algatajate, toim) lapsed käisid siin õuelastehoius. Kui nad kooli läksid, tuli välja, et seal pole lastel enam vabaks mänguks ei aega ega kohta. Siis alustasimegi Kolahooviga," meenutab Leene Korp.

Tartu piiril asetseva kogukonnamaja tagahoovis tegutseb õuelastehoid, kus käivad lasteaia-ealised lapsed. Eeskätt 7–12-aastasteid köitva Kolahoovi ehitasid Korp ja kaasmõtlejad maja ette õuele eelmisel aastal. "Tegime seda koos laste, Pallase kõrgema kunstikooli skulptuuritudengitega, aga ka õigusrikkumiste taustaga noortega," loetleb ta.

Tartu kolahoov on esialgu avatud vaid mõnel pärastlõunal nädalas ning ainult kogukonna lastele. "Me alles katsetame seda kolahoovi-asja: nuputame, kuidas tagada, et mängutoetajad oleksid nendel pärastlõunatel laste jaoks ilusti olemas, ja hoolitseda selle eest, et nad ei peaks oma tööd tasuta tegema," kirjeldab Korp.

Kui Eestis tegutseb püsiva Kolahoovi kõrval pigem üksikuid ajutisi seiklusmänguväljakuid, siis Lääne-Euroopas leidub neid rohkem. "Londonis on neid palju ja üle Ühendkuningriigi veel mitu. USA-s tean umbes viit väljakut. Austraalias on kolm tükki Melbourne'is," loetleb Law. Korbi sõnul paistab 32 väljakuga silma Berliin. Samuti on palju kolahoove Jaapanis, kuid nende täpset arvu on Law' sõnul keeruline veebiotsinguga leida.

"Berliin ja London on mõlemad suured saginat täis linnakeskused. Tavaliselt tekivadki kolahoovid paikadesse, kus lastele pole iseolemise ruumi," selgitab Law. Mängutoetajad näevadki tema sõnul vaeva, et seda mänguruumi lastele tagasi võita. See hõlmab ka ohutusnõuete järgimist tõendavat paberimajandust. "Seiklusmänguväljakud ei ole illegaalsed. Meie mänguteotajatena nuputame välja, mida on vaja üha täiskasvanukesksemas maailmas, et mängimisele roheline tuli saada, aga seejuures alati legaalseks jääda," sõnab ta.

Oma töös näeb Law, et inimesed on kolahoovidest üha enam huvitatud. "Meie organisatsioon, mis algas ühest pop-up väljakust 13 aasta eest, on nüüd kasvanud 30 riiki ja 300 kogukonda ühendavaks ettevõtmiseks," kirjeldab ta. Law' sõnul ei ole mängutoetajate eesmärk kuulsust koguda, vaid teadmist levitada: "Meil on uus põlvkond inimesi, kes nii-öelda vanaemade-aegset mängu enam imelikuks ei pea, ja kes oskavad seda mänguviisi ka oma lastele näidata."

Ehkki Eesti väljakud piirduvad esilagu veel Kolahoovi ja näiteks Tartu linnaruumisfestivali UIT ajal ajutiselt kerkiva mängupaigaga, nägi Law enda sõnul kohalikele koolitust tehes oma ideede suhtes suurt entusiasmi. "Kui osalejad nende teadmistega nüüd koju lähevad, võib üle Eesti mujalgi kolahoove tekkida. Meie organisatsioon toetab neid sel juhul hea meelega," sõnab Law.

Kolahoovikoolitusel osales nii noorsootöötajaid, kogukondade eestvedajaid, õpetajaid kui arhitekte. "Need on just need inimesed, kel on suurepärased võimalused kolahoove Eestis laiemalt levitama hakata," lisab Korp. Tema hinnangul sobiksid kolahoovid eriti hästi koolide ja noortekeskuste hoovidesse.

Mängutoetaja Suzanna Law osales 11. augustil vestlusõhtul "MULA: Kolahoovid kui oivaliselt koledad mänguväljakud".