"Kui vaatame lastekirjandust ja lastele tehtavaid filme, on need kõik tohutult seikluslikud. Me justkui lubame neile, et elu ongi selline. Kui aga laps läheb õue, näeb ta täiesti tuimaks nuditud keskkonda," võrdleb Bachmann. Kui "Bullerby laste" või "Supilinna salaseltsi" kangelased teevad põnevaid tegemisi, siis tüüpilisele mänguväljakule viidud laps avastab, et tema elu on sellega võrreldes igav ja keelde täis. "Kuna raamatust lihtsam variant on minna arvutimängudesse, sest seal toimuv on tohutult põnev, siis sinna laps ka läheb," märgib maastikuarhitekt.

Millised võiksid olla lastele põnevad ja samas arendavad mänguväljakud, arutles Bachmann põgusalt hiljutises konverentsiettekandes. Ta kirjeldas lapsevanemate ühildamatuid ootusi mänguväljakule: see võiks ühtaegu olla põnev, ent teisalt ei tohi laps end ära määrida ega kriimustada. Samuti tõi ta näiteid laste arengu seisukohast headest ja halbadest väljakutest. "Mänguväljakud peaksid olema koht, kus sa saad eluks harjutada – võtta mõistlikke, ea- ja jõukohaseid riske," tõdeb ta.

Lihtsuses peitub võlu

Vaba mäng eeldab Karin Bachmanni sõnul, et mängimisele seatakse võimalikult vähe piiranguid. "Me ei räägi sellest, et peame laskma lastel teha kõike, mis pähe tuleb. Lihtsalt täiskasvanud unustavad ära, et lastel on endal ka vastutustunne ja ellujäämisinstinkt," arutleb ta. Kui kaheaastane laps vajab täiskasvanu pidevat tuge, siis viieaastane oskab juba ise ettevaatlikum olla – kui talle on antud võimalus ise vastutust võtta.

Sestap võiks hea mänguväljak olla maastikuarhitekti sõnul selline, kus lapsele on jäetud võimalus end kriimustada, ära määrida ja kukkuda. Kõik see õpetab last iseseisvalt otsustama ja oma võimeid hindama. "Pea ees kipuvadki jooksma just need lapsed, kelle eest on kõik ära tehtud. Nad ei ole harjunud, et alati ei tulegi kätt, mis sind tagasi tõmbaks," osutab Bachmann. 

Praegu rajatavad mänguväljakud oma siledate pindade, ümarate nurkade ning plastist hobustega seda kõike tema sõnul ei soosi. "Iga asi on tavaliselt mõeldud üheks tegevuseks. Kui hakkad seal midagi muud tegema, on see kas tõkestatud või vigastad ennast selle teise tegevuse käigus," kirjeldab Bachmann. Näiteks ammendab liumägi end laste jaoks kiiresti, misjärel hakkavad nad alla laskma selg ees või ronima üles mööda liumäe külge. "Nad hakkavad katsetama, aga vahendid ei paindu nende kui kasutaja järgi," tõdeb maastikuarhitekt.

Hea mänguväljak võiks tema hinnangul sisaldada rohkem abstraktseid elemente. Teisisõnu võiks laeva ja lepatriinu asemel olla väike mägi, paraja kõrgusega kivi või puunott. Kui väljakule on ette nähtud redel, võikski see olla kujult lihtsalt redel – lapsed saavad selle küljes rippuda, sellel ronida ja redeli alt läbi pugeda. " Välja tuleks rookida võimalused eluohtlike olukordade tekkeks, aga jätta alles võimalus natuke kukkuda, ennast kriimustada ja kusagilt riided lõhki tõmmata – luua normaalsed keskkonnad," loetleb Bachmann.

Samuti näeb ta, et praegu on mänguväljakud elemente kohati tihedalt täis topitud, kuid mingit terviklikku mängu neist vahenditest kokku ei tule. Esiteks pole tema sõnul lastele mänguks tingimata tarvis tohutult palju asju. Teiseks soovitab ta elemente paigutades mõelda jadadena: "Kui lähed näiteks batuudi peale, siis mida sa seal järgmisena näed ja kuhu edasi lähed? Mis mõtteid see võib tekitada, et mäng saaks olla iga kord lapse fantaasiat ergutav?"

Iseseisvaks kasvamine

Lääne-Euroopas on peale teist maailmasõda rajatud nii-öelda kolahoove (junkyard playgorund). Seal ehitavad lapsed käepärastest vanadest materjalidest mängu ise üles ning saavad täiskasvanu juhendamisel katsetada ka näiteks puuvestmist ja lõkke tegemist. Kui parasjagu tegevust juhendama või konflikti lahendama ei pea, täiskasvanu kolahoovis laste mängu ei sekku. Eestis on kolahoove katsetatud näiteks Tartus. "Kolahoovid oleksid ideaal küll, aga seda ei saa olla kõik mänguväljakud," tõdeb Karin Bachmann.

Küll vääriksid tavamänguväljakulgi tema sõnul järgimist mõned kolahoovidest tulnud põhimõtted. "Seal peaks alati olema lahtisi osi, mida saab ise ringi liigutada, et endale ise mäng ehitada," nimetab ta. Teiseks peab lapsel olema võimalik eralduda täiskasvanutest mõistlikule kaugusele, kus laps ei ole alati kõnetatav ja jälgitav. "Laps on ikka kusagil täiskasvanute lähedal, aga ta saab aru, et ta mingites hetkedes ise vastutab enda eest," kirjeldab maastikuarhitekt. Viimaks võiks iga laps leida väljakult eakohaseid kohti väikesteks eneseületusteks.

Bachmanni sõnul on siin laiemalt küsimus laste iseseisvaks kasvamises: mida varem õpib laps iseseisvalt linnaruumis liiklema ja toime tulema, seda parem. "Kui sa saad 16, hakatakse sinult tohutult palju ootama. Siiamaani on sind autoga kooli veetud, aga järsku peaksid hakkama iseseisvalt liikuma, linna tundma, aru saama, kus sa oled ja oskama seda ruumi lugeda. See ei käi niimoodi. Sa pead ikkagi kasvama sellesse ruumi sisse," selgitab ta. 

Muutus algab lasteaiast

Mänguväljakute kujundamise praegust mõtteviisi on Karin Bachmanni sõnul raske muuta. Esiteks kehtivad tootjatele ranged normid. Teiseks ei tõtta linnavalitsused midagi muutma, sest lapsevanemad saadavad seepeale kärmelt kaebusi. "Praeguseks on noorteks lapsevanemateks saanud esimesed lapsed, kes kasvasid turvatud uusarendustes. Nemad küsivadki üdini polsterdatud ruume. Riided ei tohi saada seal mustaks ega märjaks ning lapsed kriimustada – see on absurd. Kuidas laps siis õpib?" sõnab Bachmann.

Kino Maastikuarhitektid on projekteerinud Tallinnas Uus-Veerenni pargi ja Vahepargi. Seal kasutasid nad mänguelementide loomisel olemasolevaid vanu materjale. "Need on juba loomulikult nurgelised ja tahumatud. Lastele väga meeldib seal ronida," kirjeldab ta. Lapsed ei saa seal kolme meetri kõrguselt alla kukkuda, vaid kivihunnikud ja künkad võimaldavad järk-järgulist ülespoole ja ka küljele kulgemist. Seetõttu on need Bachmanni sõnul kasutatavad väga erineva füüsilise võimekuse ja kasvuga lastele.

"See on samuti oluline, et erinevas vanuses lapsed näevadki mänguväljakul eri asju," jätkab ta. Seepärast ei tohiks vanem last väljakul aidata ja tõsta teda näiteks kõrgele liumäele, kuhu laps iseseisvalt ei ulatuks. "Kui ta ise ei ulatu veel ronima, siis on järelikult vara. Ta peab nii-öelda ise kasvama mänguväljaku võimalusteni," selgitab Bachmann. Pisemale lapsele on ka 30 sentimeetri kõrgune kivi tema sõnul paras ronimisväljakutse ja kui see on ületatud, saab hakata suuremaid mägesid vallutama.

Mõtteviisi muutus peaks maastikuarhitekti sõnul algama juba lasteaiast. Seal võiks lastel olla tema sõnul võimalus näiteks mullaga mängida – lisaks rõõmule on see ka tervislik. Näiteks tagab soolebakterite suurema mitmekesisuse kaudu lapsele kaudselt tugevama tervise.

Samuti võiks laps õppida ise tööriistu kasutama ja üldse vajadusel looduses toime tulema. "Lugesin küsitluse kohta, kus lastele näidati noa pilti ja küsiti, mis see on. Enamik ütles, et see on relv, mitte tööriist. Järelikult nad ei ole ise saanud sellega näiteks puupulka vesta või leiba lõigata. See on ohu märk, kui asju õpitakse ainult filmidest ja saadakse väga vildakas maailmapilt. Kus mujal sa näed, et keegi kellelegi nuga annab?" arutleb Bachmann.

Maastikuarhitekt (OÜ Kino) ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant Karin Bachmann esines ettekandega "Plastist poriloik" linnaruumikonverentsil "Meil aiaäärne tänavas"  18. oktoobril Tartu Ülikooli raamtukogus. Ettekanne ja konverents on järelvaadatavad UTTV-st.