Karin Bachmann on üles kasvanud Tartus Ropka linnaosas. Ta kirjeldab värvikalt oma lapsepõlve, mis möödus raudteekraavides mängides. Põhilise mänguvahendina tõstab ta esile kortermaja ees seisnud vaibakloppimise puud. Kuigi raudteekraav ja vaibakloppimise puu võivad tänapäeva lastevanematele väga kesiste mänguvahenditena tunduda, siis Bachmanni meenutusel pakkusid need talle oma abstraktsusega lõputuid mänguvõimalusi. Nendest märksõnadest: abstraktsusest ja lõpututest mänguvõimalustest, lähtub ta paljuski ka täna maastikuarhitekti tööd tehes. 

Looming võib ka puudusest sündida

Bachmann meenutab, et kuna tema kodukandis mänguväljakuid polnud, pidid nad sõpradega ise mänge välja mõtlema. Tänapäeva mänguväljakuid vaadates on tal kahju tõdeda, et mäng on neisse justkui sisse tarretatud ning ette ära mõeldud, sageli isegi takistatakse lapse vaba mõtlemist.

Linnamajade vahele surutud mänguväljakutel ei ole tema sõnul lastel tihti midagi teha. "Näiteks, kui on olemas plats, kus võiks palli mängida, siis tegelikult ei tohi seda teha, sest pall võib lõhkuda ära auto või akna. Samas saavad lapsed pahandada, miks nad arvutis mängivad, kui võiksid õues aega veeta," toob ta näite. 

Bachmann selgitab, et steriilses ja piiratud võimalustega mängukohtades sirgunud lapsed harjuvad sellise baastasemega ega oska teistsugust keskkonda nõuda. Lastevanemateks saades eelistavad nad, et ka nende lapsed saaksid mängida samasugustes tingimustes ning eeldavad, et laps peab mänguväljakul puhaste riietega olema.

Mäng peaks lastele aga päriselu õpetama. "See, et laps kukub ja kriimustab natuke, on normaalne osa lapsepõlvest. Kui laps kasvab mänguväljaku east välja ja hakkab alles siis haiget saama, ei oska ta enda eest hoolitseda ja välismaailm tundub ebaõiglane. Siis ongi lapsel kergem arvutisse sulguda, kus ta haiget ei saa," rääkis ta. 

Lapsevanemana teab Bachmann, et lapsed on sellised nagu on nende keskkond. Tänapäeval meelitab lapsi lisaks päris maailmale virtuaalmaailm, millesse on oluliselt kergem kaduda. Tal on ka endal poega, 11-aastast Augustit, aeg-ajalt keeruline metsa või matkale kaasa meelitada. Aga kui raske minekuotsus tehtud saab, siis võiks metsas matkata lausa mitu päeva järjest. Lisaks meeldib pojale väga koos oma vanaisaga kalal käia. "Järve peal võib August istuda tundide viisi, talle ei loe ka see, kas ta saab kala või ei saa," kirjeldab Bachmann. 

Kureeritud elurikkus

Maastikuarhitektiks sai Karin Bachmann Eesti Maaülikoolis õppides. Pärast kooli lõpetamist ja Tartu linnavalitsuses töötamist tundus talle, et ta teab oma eriala kohta juba päris palju. Eesti Kunstiakadeemiasse urbanistikat õppima minnes tabas teda enda sõnul šokk. "EKA-s sain ühel hetkel aru, et ma ei tea mitte midagi. Aga see kõik oli väga hea," lisab ta naerdes. 

Urbanistika ehk linna arengut uuriv teadus oli tol hetkel Eestis veel väga uus õppesuund ning Bachmann oli üks esimesi selle eriala lõpetajaid. Tänasel päeval on tal EKA-s tegemisel doktoritöö, mis keskendub elurikkusele. 

Kureeritud elurikkuse projekt, mida ta koos kaasteeliste Merle Karro-Kalbergi ja Anna-Liisa Undiga eest veab, sündis neli aastat tagasi, kui Tartu asus 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerima.

Ilmselt on paljud tartlased märganud, et viimastel aastatel on linna tekkinud niitmata platside näol rohkem rohelust. Bachmann täpsustab, et elurikkuse tõstmise eesmärk ei ole põlismetsa linna toomine. "Neid inimesi, kes lähevad linnast tohutult metsikusse loodusesse, ei ole palju. Enamus tahab minna matkarajale või keskkonda, kus nad tunnevad ennast piisavalt koduselt. Ja sellist loodust on võimalik linna tuua," sõnas ta. 

Loodussõbralikust eesmärgist hoolimata on viimastel suvedel Tartu kaubamaja juures voogav niidutaimestik nii mõneski linnaelanikus pahameelt tekitanud. Nii on pahaseid telefonikõnesid teemal "Miks muru on niitmata?" päris tihti tulnud vastu võtta. Seda kõike kirjeldab Bachmann küll lustlikul toonil, kuid ütleb seejuures, et tema jaoks on väga tähtis inimeste küsimustele vastata, sest just nii saabki inimeste teadlikkust elurikkuse teemal tõsta. On igati loogiline, et inimesed ootavad linnalt korrastatust, näiteks eelistatakse linnas näha eeskujulikke lillepeenraid, mida täidaksid lopsakalt õitsevad lilled. Lisaks kardetakse, et voogav taimestik toob kaasa rohkem puuke ja mesilasi. Selleks, et ökoloogilised põhjendused hakkaksid linlasi veenma, tuleb teha palju selgitustööd.

Karin Bachmann mõistab kodanike hirme ning selgitab, et üks põhjusi, miks inimesed linnas loodust näha ei taha, peitub linna ja maa vahel piiri tõmbamises. "Linnainimestena tunneme, et oleme väärt elama nii, et jalad on puhtad ja saame käia sileda maa peal, et meil on mugav igale poole minna. Tahame, et loodus oleks kontrollitud – kui ma tahan, siis ta on, kui ma ei taha, siis ta ei ole."

Südalinna kultuurikeskus ja elurikkus

Igapäevaselt töötab Bachmann 2009. aastal Mirko Traksiga koos loodud maastikuarhitektuuribüroos Kino. Ettevõtte kontor asub Aparaaditehases, mille arengus kaasa rääkimine on tema jaoks olnud väga oluline.

Oma kolleegidest räägib ta suure uhkusega hääles, väites kindlalt, et tema töökaaslasteks on Eesti parimad maastikuarhitektid. Ennast kirjeldab Bachmann kui sõnadega projekteerijat, kes kirjutab, mõtleb ja räägib, kuid joonestab pigem vähe. 

Möödunud suvel pälvis Kino maastikuarhitektide ja arhitektibüroo 3+1 Arhitektid ühistöö "Paabel" Tartu Südalinna kultuurikeskuse konkursi võidu. Lähiaastate ühe keerulisema ülesandena toobki Bachmann välja selle, et Tartu Südalinna kultuurikeskuse ehk Süku ümbrusesse mahuksid kõrvuti elama ja olema nii linlased kui elurikkus.

Kui viia teema puudele, mida hoone püstitamise käigus ähvardab mahavõtmine, jääb Bachmann mõtlikuks. "Muidugi on suurte puude mahavõtmine raske, sest iga puu on väärtus. Ega see otsus ei sünni kergelt, sellepärast me ka kaalume kõiki võimalikke variante," ütles ta. 

Bachmann toonitab, et Sükut ümbritseva roheala õnnestumine on talle oluline mitte ainult maastikuarhitekti, vaid ka tartlasena. Oma eriala professionaalina selgitab ta, et Süku tulekuga saab elurikkust Tartu kesklinnas tõesti tõsta. Näiteks saab uue hoone ehitamise käigus luua süsteeme, mis sademeveed taimede heaks tööle panevad. Koostöös botaanikute ja linnuteadlastega hakkavad uut hoonet ümbritsema taimed ja põõsad, mis pakuvad toitu ja elupaika lindudele.

Olles nüüdseks juba peaaegu kümme aastat elurikkuse edendamisele pühendanud, näeb Bachmann, et lõpuks on hakatud ühiskonnas ka sellest teemast rohkem rääkima. Järgmine suur teema, millega ta näeb maastikuarhitekte tegelemas, on raiskamise vähendamine ja materjalide taaskasutus. "Meil on maailmas ehitusmaterjali nii palju, et kui me lõpetaksime praegu igasuguse kaevandamise ja tootmise, saaks me kõik ikkagi endale majad ehitada," lausub ta optimistlikult.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Praktiline ristmeedia projekt: raadio, veeb, sotsiaalmeedia".