"Kui üldiselt on meie linnaruum suhteliselt jalakäijavaenulik juba täiskasvanud jalakäija vaatest, siis iseäranis on ta vaenulik lapse vaatest, kelle tähelepanuvõime ja riskitaju pole veel piisavalt arenenud," ütleb Tartu Ülikooli liikumislabori spetsialist Leene Korp.

Linnades leidub tema sõnul nii lapse jaoks turvalisi piirkondi kui ka liiklemiseks ohtlikke kohti, mis arusaadavalt panevad lapsevanema muretsema. "Paraku on teekond kooli tervik ja piisab ka ühestainsast kehvast ristmikust, puuduolevast ülekäigurajast või muust ohukohast, et selle omapäi läbimine muutuks lapsevanema jaoks hirmuunenäoks," sõnab ta. Seepärast oleks Korbi sõnul palju parem, kui tänavaruum oleks läbivalt jalakäijasõbralik.

Kui vana last omapäi liiklema saata, sõltubki linnaruumi võimalustest, aga ka lapse valmisolekust. Kui vanem kahtleb lapse valmisolekus omapäi liigelda, aga väliruum on piisavalt turvaline, on spetsialisti sõnul abi näiteks nutikellast: laps saab mure korral emale-isale helistada. 

"Mulle tundub, et viis on juba väga hea vanus, et läbida väikseid vahemaid lähikonna poodi, mänguväljakule või sõbra juurde," pakub Korp talle tuttvate laste näitel. Samas möönab ta, et seda ideaali ei toeta hetkel ei Eesti väliruum, ühiskondlikud normid ega asjade seis: "Näiteks veedab vaid iga kümnes koolilaps iga päev tund aega aktiivselt õues – seda on väga vähe."

Autokultuuri pettepilt

Liikumislaboris, mis veab eest haridusuuendusprogrammi "Liikuma kutsuv kool", tegeleb Leene Korp just aktiivse koolitee teemaga. "Üldiselt inimesed arvavad, et enamik lapsi tuleb autoga. Samas uuringud tegelikult seda Eestis ei näita, vähemalt veel mitte, ehkki autostumine Eestis alles kestab," kummutab ta levinud müüdi. Tegelikult saabub autoga kooli ukse ette umbes kolmandik lapsi. Autoga lahkujaid on aga veelgi vähem, sest vähemalt osal lastest on pärastlõunane ajakava vabam.

"Häda on selles, et auto võtab koolimaja ees palju ruumi. Kõik vanemad saabuvad korraga, sest koolipäev algab samal ajal. Siis jääbki nii lastele kui ka vanematele mulje, et autosid on väga palju," kirjeldab Korp. Lapsele jääb mulje, et kõiki teisi tuuakse hoolitsevalt autoga. Vanem ehmatab spetsialisti sõnul aga kooliesise tiheda liikluse peale ära ning tahab oma võsukest viia edaspidi võimalikult turvaliselt koolimaja ligi, panustades omakorda liikluskaosesse veelgi.

Korbi sõnul tekib vanemal petlik mulje, justkui saaks ta päevast päeva taksojuhti mängides näidata, et hoolib oma lapsest. "Siin oleks vaja muutust mõttelaadis: sa hoolid oma lapsest just niimoodi, et lubad tal minna omapäi, annad talle võimaluse iseseisvuda - õppida orienteeruma, valikuid tegema ja vastutama," soovitab ta.

Ehkki kooliteel nähtud kassi, vastu tulnud tuttava või väikese lumesõja tõttu jääb laps hiljaks, peab Korp seda kõike eluterveks. "Ma arvan, et päris paljud praegustest lapsevanematest on oma lapsepõlves vahel kooli hiljaks jäänud just sarnastel põhjustel ja ma arvan, et see on okei," sõnab ta. 

Autoga kooli saabumisel on Korbi sõnul ka oma keskkonnaaspekt. Mida vähem on kooli ümber autosid, seda vähem on seal õhureostust ja müra. "Seda tõestab omal nahal iga koolivaheaeg. Koolide ümbruses on korraga vaikne ja kuulda on linnulaulu: just sellepärast, et kedagi ei tooda kooli," selgitab ta.

Tänaval tekib tähendus

Iseseisev liiklemine nõuab ja arendab Leene Korbi sõnul lapsel erinevaid oskusi. "Esimene oskus, mida on vaja, on tähelepanelikkus," osutab ta. Eriti kulub vähenegi tähelepanuvõime ära oma mõtetes või aeglasema loomuga lapsele. "Jällegi sõltub, kas tee viib üle Riia maantee Tartus või Liivalaia tänava Tallinnas, või on lapsel vaiksem tee, kus saab lubada väikest riski, et ta autot võib-olla ei märka," võrdleb spetsialist.

Omapäi liigeldes arenevad lapsel ka oskus vajadusel võõralt abi küsida, ruumitaju, orienteerumisoskus ning võime riske ära tunda ja hallata. Samuti tekib tal harjumus liikuda iga ilmaga väliruumis aktiivselt: näiteks jalgsi või rattaga. "Lapsed peaksid iga päev liikuma aktiivselt vähemalt tunni," osutab Korp. Kui lapsed ise kooli lähevad, siis on spetsialisti sõnul suurem võimalus see tund kokku saada – iseseisvalt, ilma treeneri, õpetaja või vanema toeta.

"Üldiselt on uuringud näidanud sedagi, et aktiivne koolitee panustab õpivõimesse akadeemilistes oskustes," märgib Korp. Teisalt on uuringud näidanud aktiivse koolitee seost pehmemate väärtustega nagu kogukonnatunne: "Lastel tekivad kontaktid nii endavanustega kui ka teiste ringiliikuvate inimestega. Neil tekib silmside ning võib-olla keegi naeratab ja aitab," kirjeldab spetsialist.

Seevastu autos kooli viidav laps veedab tõenäoliselt terve sõidu telefonis. "See ei pruugi olla hoolimise- ja kvaliteetaeg. Laps lihtsalt istub telefonis ja ema viib ta kohale," osutab spetsialist. Ilmselt pole ka vanema meeleolu sellise sõidu ajal Korbi sõnul kõige parem, sest teine laps ootab lasteaeda viimist ja endal on vaja tööle jõuda. "Vanem teeb oma piimaringi, nagu me seda kutsume," muigab ta.

Aktiivse ja passiivse koolitee kohta on tema sõnul tehtud võrdlevaid uuringuid. "Näiteks lasti kahel Šveitsi lapsel, kes liikusid samasse kooli, joonistada oma teekonda," sedastab Korp. Autoga sõitnud laps oli joonistanud ainult musta asfaldi, mõne kurvi ja tunneli. Ise jala läinud laps oli joonistanud aga puid, lilli, teisi inimesi, kiriku ja kino. "Tema jaoks on ruum nii palju rohkem olemas ja tähenduslik," osutab Korp liikumise heale mõjule.

Enam-vähem vs ideaal

Milline peaks aga olema lapse iseseisvat liikumist toetav avalik ruum? Leene Korbi sõnul saab rääkida ideaalsetest ja enam-vähem sobivatest lahendustest. "Ideaallahendus võiks olla linn, mis vastab 8-80 põhimõttele. Seal on hea nii kaheksa-aastasele kui ka 80-aastasele," sõnab ta. 

Ideaallinnas on sõidukiirused piiratud künniste, sõiduradade laiuse ja piirangumärkide abil. Korbi sõnul on seal põhiliikumisradadel piisavalt omavahel eraldatud kõnni- ja rattateid. Linnaosa või kvartali sees peab liiklus tema sõnul olema aga piisavalt aeglane ja rahustatud, et midagi ei juhtu. "Kergliiklustee on natuke halb lahendus, sest see lükkab kõik mitteautod ühele teele," tõdeb Korp. Samuti tõdeb ta, et ideaali püüda on keeruline – see vajab nii suuri strateegiaid kui ka detailplaneeringuid, mis arvestaksid kõigi liiklejatega.

"On ka enam-vähem okeilt toimivaid lahendusi. Näiteks lapse jaoks piisaks sellestki, kui kodust kooli viiksid kõnniteed ja laps saaks sama marsruuti pidi käies õppima riske haldama," toob spetsialist välja. Veel võiksid omavalitsused kasutada rohkem ajutisi lahendusi nagu pollareid või parkimiskohtade vähendamist kooli ligiduses. "Ei ole vaja tervet linna muuta, vaid laste põhilistesse liikumistrajektooridesse ohutust juurde tuua," soovitab Korp.

Kool kui vanema koostööpartner

"On palju lapsi, kes terve tee jala tulla ei saa. Kooli jõutakse ju ka 40 kilomeetri kauguselt," tõdeb Leene Korp veel. Sellisel juhul võiksid tema sõnul töötada nii-öelda jupike jala lahendused, kus tullakse küll auto, bussi või koolibussiga, aga viimased paarsada meetrit tullakse jala.

"Selle jaoks peavad kooli ligiduses olema kindlates kohtades peatumiskohad, kus on lihtne ja turvaline last auto pealt maha panna, ja kust on ohutu teekond kooliukseni," kirjeldab Korp. Koolibusski võib septsialisti sõnul peatuda veidi kaugemal ja ühistranspordi puhul võiks saada maha minna eelmises peatuses.

Enne lapse iseseisva koolitee algust soovitab Korp lapsevanemal esimesega koolitee koos läbi käia. "On tõenäoline, et laps hakkab koolis käima enam-vähem ühte sama teed pidi. See on suurepärane keskkond harjutamiseks: iga päev sama teekond ja sarnane kellaaeg," kirjeldab ta. 

Proovida võib ka niinimetatud jalgsibussi: mitu samas kandis elavat last liiguvad hommikul koos kooli ühe täiskasvanu saatel. "Niipea, kui laps hakkab iseseisvalt liikuma, tähendab see lapsevanemale logistilise koormuse vähenemist," osutab Korp veel ühele võidule.

Kui laps hakkab koolis käima jalgrattaga, on riskid suuremad. Sel juhul võiks vanem lapsega koos veidi pikemat aega sõitmas käia. "Laps õpib siis koos riske hindama, erinevate ilmaoludega hakkama saama, valima teekondi – tegema tee peal olulisi mikrovalikuid," põhjendab Korp.

Oma panuse laste iseseisvasse kooliteesse saab anda ka kool. Korbi sõnul soovitab liikumislabor "Liikuma kutsuva kooli" programmiga liitunud koolidel lapsevanematele esimesest koosolekust peale oma väärtusi tutvustada. "Öeldagi, et "meie kool otsib liikumislahendusi. Meile on väga väärtuslik, kui lapsed tulevad kas või osa teed täiesti iseseisvalt kooli"," sedastab ta.

Näiteks saab kool laste kooliteed ära kaardistada ja pakkuda lastele välja ühised ohutud marsruudid. Samuti saab kool ainetundides lapsi liikumisoskustega toetada. Veel võiks kool Korbi sõnul tublisid liikujaid tunnustada. "Võib teha näiteks kleepsusüsteemi. Kui laps tuleb jalgsi, saab ta kleepsu. Kui klassi peale näiteks 500 kleepsu kokku tuleb, minnakse klassiga koos näiteks toredale õppekäigule," pakub ta.

Tartu Forseliuse kooli ja teiste katsetajate näitel on näha sedagi, kuidas lapsi paneb rohkem jalgsi või jalgrattal tulema koolipäeva hilisem algus. "Traditsiooniline Eesti koolisüsteem, kus päev algab kell 8 või 8.15, ei toeta seda, et laps jaksab hommikul ise minna," võrdleb Korp. 

Hommikune tundi kiirustamine on tema sõnul aga osa laiemast mustrist. "Me kuidagi oma kultuuris enam ei võimalda lubada lastel olla aeglased," tõdeb ta. Lapsevanemaid hirmutab mõte ula peal lastest, kuigi Korbi sõnul on uitav, ekslev ja kureerimata aeg lapse arengule väga tähtis. "Peaksime molutamiskultuuri tagasi tooma," osutab ta.