Seni kõige mahukamas Eesti inimeste liikuvusuuringus osales 525 last vanuses 7–17 eluaastat ning 1520 täiskasvanut, kel vanust 18–75 aastat. "Selgus, et enamik rahvastikust ei ole piisavalt kehaliselt aktiivsed," avas Lusmägi uuringu tulemusi saates "Huvitaja". Täpsemalt selgus, et lastest saab piisava liikumiskoormuse kätte 25 ja täiskasvanutest 40 protsenti.

Soovituslik liikumiskoormus on sõnastatud Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustes: iga laps peaks päevas liikuma vähemalt 60 minutit. "Täiskasvanute jaoks on normatiiv nädalas kas 150 minutit ehk kaks pool tundi mõõdukat või 75 minutit kõrge intensiivsusega liikumist nädalas," lisas Lusmägi.

Täiskasvanute liikumisharjumusi vaatasid uurijad üksikasjalikumalt. Lusmägi sõnul saab enda sõnul piisavalt liikuvast 40 protsendist täiskasvanutest 30 protsenti koormuse kätte sportliku tegevusega ja 10 protsenti füüsilist tööd tehes.

Eesti on keskmik

Eesti on viimase Eurobaromeetri uuringu järgi Euroopa Liidu liikmesriikide seas elanike liikumisharjumuste poolest keskmik. "Kõige paremad näitajad on Põhjamaades ja Luksemburgis kõige kehvemad," kõrvutas Peeter Lusmägi.

Liikumist näiliselt soosiva kliimaga Lõuna-Euroopa maade tulemused jäid Lusmägi jaoks samuti üllatavalt kehvaks. "Paljud eestimaalased jätavad välja liikuma minemata seetõttu, et meil on oktoobri lõpust märtsi lõpuni kehv kliima, aga see ei ole Lõuna-Euroopas küsimus. Ma arvan, siin küsimus ongi kultuuris ja väärtushinnangutes," arutles ta.

Sportimiskohtade nappuses Eestis asi tema sõnul ei ole: viimase 20 aasta jooksul on riik ja kohalikud omavalitsused rajanud Lusmägi sõnul palju kergliiklusteid. "Ainult viis protsenti täiskasvanutest ütles, et neil puudub sobiv liikumispaik," sedastas ta uuringu tulemusi. Samuti ei jää sportimine enam raha taha: vaid 10 protsenti vastajaid pidas seda liiga kalliks.

Oma pooleteise aasta eest kaitstud doktoritöös üle 50-aastaste inimeste liikumisharjumustest uuris Lusmägi muu hulgas samuti põhjuseid, miks inimesed ei liigu. "Peamised põhjused on, et pole aega, pole viitsimist või pole tahtmist," loetles ta. Vanemad inimesed märkisid lisaks, et nende tervis on selleks liiga halb. "Samas, [...] eriti kui sa oled juba pensionile siirdunud, siis ajapuudus ei saa olla minu arvates argument," tõdes spordisotsioloog.

Kehalise kasvatuse kvaliteet jätab soovida

Liikumisharjumus saab Peeter Lusmägi sõnul alguse lapsepõlvest. "Kui lapsepõlves ja koolis tekib sul regulaarne liikumisharjumus, siis erinevad rahvusvahelised uuringud on näidanud, et armastus liikumise vastu jääb püsima kogu eluks," osutas ta.

Samas nähtub Eesti kehalise kasvatuse tunni kvaliteedi uuringutest, et lapsed ei naudi praegusel kujul selle tunni sisu ega vormi. Hiljutises mahukas liikumisuuringus küsiti lastelt Lusmägi sõnul samuti, mida nad kehalise kasvatuse tunnist arvavad.

"Poolte jaoks kehaline kasvatus oli tähtsusetu, 70 protsendi jaoks ei motiveeri kehalise kasvatuse tunnis saadud kogemus vabal ajal liikuma, ja kolmandikule üldse ei meeldi kehaline kasvatus," tõi spordisotsioloog välja. Tema sõnul on sellised hinnangud väga tõsised, kuid asjal on ka helgem pool: kehalise kasvatuse õppeainet reformitakse: "Sügisest algab liikumisõpetus, mille eesmärk ongi kujundada liikumisharjumusi kogu eluks [...] kõigile lastele."

Alustuseks jaluta

Uuringus küsiti Eesti inimestelt sedagi, milliseid liikumisvorme nad viljelevad. "Tulebki välja, et esimene ongi kõndimine ja kepikõnd, järgneb jooksmine ja siis tuleb jalgrattasõit," loetles Peeter Lusmägi. Veel võrreldi liikumisharrastusi sugude kaupa ja eri vanuses inimestel. "Selgus, et koolieas on tüdrukud kehaliselt aktiivsemad kui poisid, aga täiskasvanutel on see vastupidi, mehed on aktiivsemad kui naised," võrdles spordipsühholoog.

Uuring osutas ühtlasi liikumisharrastuse headele tervisemõjudele. "Selguski, et kehaliselt aktiivsed [inimesed] on õnnelikumad, rõõmsameelsemad, neid kaasatakse rohkem erinevatesse tegevustesse ja nad on ka vähem endasse tõmbunud," kirjeldas Lusmägi. Samuti oli vähene liikuvus seotus rasvumisega: "Lastest 59 protsenti, kes olid rasvunud, ja ligi 70 protsenti täiskasvanutest, kes olid ülekaalus või rasvunud, ei tegelenud liikumisega."

Inimeste liikuma saamise võti on Lusmägi sõnul kohalike omavalitsuste käes, kes saavad luua kogukonna tasandil erinevaid treeningrühmi ja rajada sporditaristu. "Ma arvan, et võib-olla see on kultuuriline eripära, kuidas Eesti inimesele meeldibki liikuda üksi või hästi väikeses rühmas," tõi ta välja. Küsitluses vastas kolmandik eestimaalasi, et liigub üksinda, ja viiendik, et koos perega.

Siin on Lusmägi sõnul mõtteainest ka spordiklubidel. Kui Kesk-Euroopas külastab viimaseid pool elanikkonnast, siis Eestis ainult kümme protsenti. "Meie spordiklubide probleem on siiamaani, et need on väga kitsalt spetsialiseeritud," märkis ta. Eestis võiks tema sõnul tegutseda rohkem multispordiklubisid, kus oleks sobivat tegevust nii lapselapsel, tema vanemal kui ka vanavanemal.

Iga inimene ise saab aga Lusmägi sõnul alustuseks püüda iga päev 60 minutit liikuda. "Kes ei ole üldse liikumisega tegelenud, alustage tavalise jalutamisega," soovitas ta. Kes on juba mõnda aega kõndimisega tegelenud, võiks spordisotsioloogi sõnul proovida ka jooksmist: "Aga siin võiks teha koostööd mõne spordiklubitreeneri või spordiarstiga, kes jälgiks teie arengut."