Arstiteadus saja aasta eest: eugeenikal oli nii räige kui ka kasulik külg
Eugeenika võis tähendada steriliseerimist inimeste tõuaretuse eesmärgil. Kuid 1930. aastate Eestis tõi eugeeniline ideoloogia kaasa ka üksjagu positiivseid arenguid, mis vähendasid laste suremust ning parandasid rahva tervishoidu, toob välja meditsiiniajaloolane Ken Kalling.
Eugeenika ehk inimese aretamine parema ja tervema inimtüübi suunas oli 20. sajandi esimese poole teadusharu, mida arendati nii mujal Euroopas kui ka Eestis. Eugeenilisest ideoloogiast lähtuvat teadust viljeleti ka Eesti Vabariigi alguses.
Osaliselt võis selle põhjuseks olla väikerahva ja -riigi mõju, nentis Tartu ülikooli meditsiiniajaloo õppejõud Ken Kalling saates “Huvitaja”. Tsaariajal poleks eugeenikat sellisel kujul tekkida saanud, sest see oleks olnud liialt rahvuslik.
Eugeeniline mõtteviis oli kinni väikerahva hirmudes ja ootustes: kartuses välja surra ning soovis arvukuselt kasvada.
Eugeenika peamine eesmärk Eestis oli rahvaarvu tõstmine
Eesti Vabariigi iseseisvumise järel loodi Eugeenika selts, mille liikmed tegutsesid aktiivselt terviseedendusliikumistes. See lähtus mõttest, et peame rahvana olema bioloogiliselt tugevad, et väikerahvana ellu jääda ja edasi kesta.
Bioloogiline tugevus tähendas nii füüsilist tugevust kui ka vaimset potentsiaali. Lisaks viitas bioloogiline tugevus rahvaarvule – eestlasi võiks olla rohkem.
Tänapäevases mõttes tähendaks selline suhtumine piltlikult inimeste kui tõukarja aretamist. Eugeenika põhimõtete järgi tuleb vältida nõrgemate isendite pärilike omaduste kandumist järglastele. Nendeks negatiivseteks pärilikeks omadusteks võisid olla muuhulgas näiteks haigused, kergemeelsus, kuritegevusele kalduvus või asotsiaalsus. Seetõttu tulnuks inimesi steriliseerida, aborte teha ja abiellumisi takistada.
Kõike seda saatis räige retoorika, kus kutsuti üles eluga mitte hakkama saavaid või väetimaid inimesi hävitama. Põlu alla sattus seesugune mõtteviis alles pärast hitlerlikul Saksamaal toimunut.
Sünnitama sundimisest oli olulisem vastsündinute ellu jäämine
Ka Eestis võeti vastus steriliseerimisseadus, kuid võrreldes muu maailmaga rakendati seda tagasihoidlikult. Eestis on 1930. aastatest teada 40–50 eugeenikaga seostatavat steriliseerimisjuhtumit.
“Aga eugeenikal on ka see positiivsem, helgem pool,” märkis Kalling. Eesti eugeenika seltsi peaeesmärk oli positiivselt n-ö paremate inimeste sigima panemine. “Sellest saadi muidugi suhteliselt kiiresti aru, et inimesi lapsi saama panemine ei ole väga kerge ülesanne,” ütles Kalling.
Pigem usuti, et rahvaarvu kasvatamiseks pole mitte vaja naisi panna sunniviisiliselt sünnitama, vaid tuleb astuda samme selle poole, et siia ilma sündinud lapsed ei sureks.
Sõdadevahelises Eestis oli imikute suremus väga kõrge - isegi Lätis oli see madalam kui siin. Sel ajal suri 14 protsenti alla aastastest lastest. See suunas palju tähelepanu emade ja laste tervishoiule ning kohustuslikule vaktsineerimisele.
Tänu eugeenikale arendati rahvatervise poliitikat
Eugeenika olulisus kasvas iseäranis 1934. aasta järel. See väljendus küll näiteks indiviidi autonoomia allasurumises, kuid nii saadi inimestele teatud tervishoiumeetmed kohustuslikuks teha. See tähendas samas survet arstkonnale, kes pidid enda kõrval hakkama arvestama meditsiinilise abipersonali ehk õdede ja ämmaemandatega ning ka riiklikku tervisepoliitikaga.
Haiglatele hakati eraldama rohkem raha, võeti vastu lastekaitseseadus ning loodi abiraha süsteem, mis kõik toetas nii laste ellujäämist kui ka rahvatervist üldiselt.
Seega ühelt poolt tähendas eugeenika räigeid tegusid inimese keha, iseäranis sigimise vastu, kuid teiselt poolt tehti nende samade eugeenika loosungite all rahva tervise hoidmise ja laste suremuse vähendamise seisukohalt palju häid otsuseid.
Nakkushaiguse puhul lihtsalt oodati – ehk möödub
Nakkushaigused, eriti lastega seotud haigused, olid sajandi eest küllalt tavalised. Tasub meenutada, et paljude nakkushaiguste jaoks polnud olemas vaktsiine ega ravimit – esimese antibiootikumi, penitsilliini avastamiseni oli Eesti Vabariigi asutamisaastal aega veel kümnend, laialdase kasutamiseni veel rohkem.
See aga tähendas, et kui külla jõudis mõni nakkav haigus, näiteks difteeria või tuberkuloos, polnud inimestel muud võimalust kui oodata, mis saab. Kui nakatuti, jäi üle vaid loota tervenemisele, kuid suremus, eriti laste puhul oli kõrge.
Arstidel ei jäänudki kuigi palju muud üle kui alandada palavikku. Küll aga hakkasid arstid toona tajuma oma olulist rolli riiklikus tervishoius kaasa rääkimisel ja ennetustöö tegemisel.
Esimese maailmasõja järel, nagu ka tänapäeval, koolitati arste Tartu ülikoolis. Eesti Vabariigi loomisega aga hakkas nii Balti riikidest kui Venemaalt tulema saksa päritolu arste. Ühelt poolt oli see hea, sest siia tuli teadust ja õppetööd tegema hulk nimekaid arste, teiste hulgas näiteks kaasaegse neurokirurgia rajaja professor Ludvig Puusepp.
Teiselt poolt oli sel oma negatiivne mõju. Arstiteaduskonnast sai eestikeelse rahvusülikooli arengus pidur, kuna seal domineerisid pikka aega saksakeelsed professorid, kes just keele tõttu pidurdasid eestikeelse arstiteaduse arengut.
Arstid rindelt, aga kuhu?
Kuid saja aasta eest oli tervishoius teisigi väljakutseid, näiteks meditsiini demilitariseerimine. Äsja lõppenud maailmasõjas olid arstid rakendatud sõjaolukorras abistamiseks. Nüüd tuli aga arstid tuua tagasi rahuolukorda tsiviilisikute eest hoolitsema.
Lihtne olnuks arstidel minna tagasi erapraksisesse, kuid neid praksiseid polnud kuigi palju. See tõi nii Eestis kui mujal Euroopas kaasa meditsiini institutsionaliseerumise. Tekkis terve hulk terviseametnikke, arstlikke komisjone, kus meditsiiniprofessionaalid leidsid tööd. See oli märk liikumisest heaoluriigi suunas, mille taga on sotsiaalpoliitika. Nii hakatakse riiklikult tegelema tervisekorraldusega.
Kui palju aga kasutasid arstid rahvatarkust, kui paljud neist olid teaduspõhised ja tuginesid viimastel teadussaavutustel?
1940. aastal elas kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast maal. Kaks kolmandikku arstidest olid aga kas Tallinnas või Tartus. Seega oli ilmselt üsna suur roll spetsialistidel ja ravitsejatel, kes küll polnud arstid, kuid kes tegutsesid inimeste jaoks ikkagi abistajatena. Ja tõenäoliselt võtsid nad küllalt tihti appi ka rahvameditsiini tarkusi.
Kuna arst nõudis ka raha, siis enamasti püüdsid inimesed oma tervisehädaga alustuseks ise hakkama saada. Arsti tasu võis sõltuda kokkuleppest, kuid näiteks sünnitus võis maksa isegi kümnendiku naise kuupalgast.
Samuti tasub meenutada, et kuigi arst võis olla kümmekonna kilomeetri kaugusel olemas, siis toonaste transpordivõimaluste juures võis see kümme kilomeetrit olla terve päeva teekond.
Ülikoolis oli nii professoreid, kes ainult õpetasid, ja neid, kes tegid eesrindlikku teadust. Nõuet, et õpetavad professorid peaksid kindlasti ka teadust tegema, nagu tänapäeval, ei olnud.
Teadusrahastus polnud oli toona palju juhuslikum kui tänapäeval, kuid oluline panus teaduse rahastamisse tuli erinevatelt ühiskonnaliikumistelt, näiteks karskusliidult. Karskusliidu eesmärk oli rahastada erinevaid alkoholi mõjuga seotud uuringuid. Nende uuringute algatamise taga oli sageli keeleteadlane ja karskusliikumise edendada Villem Ernits.
Seega paljud 1920. aastate alguse professorid Tartus uurisid alkoholi mõju inimorganismile.
Toimetaja: Linda Eensaar