Aeg-ajalt näeb ajakirjanduses ikka mõnd lugu, mis teatab, et Eesti lapsed on rasvunud ega liigu piisavalt. Oleme isegi varem sel teemal rääkinud. Kas selliseid lugusid on liiga palju või jääb nende furoorist väheks?

Ma arvan, et sellest teemast ei ole kohe kindlasti mitte liiga vähe räägitud. Eks iga kord tuleb seal ka mõni uus nüanss juurde. 

Inimesi tulebki just rohkem julgustada igal võimalusel liikuma. Nad ei peaks niivõrd palju mõtlema sellele, et mingeid sporditulemusi taga ajada või kusagil organiseeritud korras käia, vaid endale just igapäevategevusse kehalist koormust sisse planeerima. See võiks käia märkamatult: võimalikult palju jalgsi või jalgrattaga asju ajades, kui aeg ja ilmastik lubavad. Mõnikord aga näiteks rasket kotti tassides. 

Tegelikult eluaeg inimesed käisid niiviisi ja see oli justkui enda teadmata tehtav trenn. Praeguseks inimesed on lihtsalt sellisest loomulikust tarbeliikumisest võõrdunud ja arvavadki, et sport ja liikumine peaks olema kindlal kellaajal planeeritud. Ometi just igapäevategevust tuleks rohkem liikuvaks korraldada. Sellest oleks hästi palju abi.

2019. aasta seisuga oli Eestis rasvunud lapsi umbes kolmandik, mis ei jää maha ülejäänud Euroopa näitajatele. Tunnetuslikult arvaks ikka, et "oh, meil küll nii hull pole, kui seal läänes". Kas oleme veel millegi poolest naabritest paremas seisus või Euroopas kaalukamate seas?

Tegelikult pole me ikkagi veel näilise heaoluühiskonna faasist välja jõudnud. Niisugune elustandardi tagaajamine, et jala ei käi ja vett ei joo, on vist osade elanike seas siiamaale levinud. Kui päris aus olla, siis värske kvaliteetne toit ei ole alati ka kõige odavam. Mõnikord tähendavadki väga odavad valikud ebatervislikku toitu ja selle tagajärjel ülekaalu.

Samamoodi ei ole alati õigustatud näiteks igale poole liigselt autoga kohale sõitmine. See ei näita, et sa oled tingimata heal järjel ja tubli kodanik. Mujal maailmas on hakatud sellest rohkem aru saama, aga meil on see tihtipeale inimestel mõtlemises kinni. Võib-olla teadlikumad ja haritumad elanikud katsuvad ise rohkem liikumist päeva sisse tuua. Nad ei näe selles halba tooni, kui ei lähe autoga. 

Nii pole ka lastele maiustuste keelamine ja tervisliku toidu andmine sugugi mingisugune laste piinamine. Kui muu maailm on siin mõnes mõttes juba teadlikumaks saanud, siis meil seisab see etapp alles ees.

Kui jutt juba etappidele läks, siis olete samuti tegelenud ühe laste olulise eluetapiga. Teie töödest tuleb välja, et lapsed kipuvad juurde võtma minnes lasteaiast üle kooli. Milles asi on? Kas üksnes nende ellu järsku ilmunud istuvas eluviisis või milleski muus?

Ma arvan, et suur kurja juur on see, kui nad saavad iseseisvalt nii-öelda linna peale. Ühtepidi see on hea, et nad saavad ise liikuda – me ei pea lapsi nii palju autoga vedama, neil igal pool ees ja taga jooksma. Teistpidi jälle, kui nad saavad ise poodides käia, teevad nad tihtipeale ääretult ebatervislikke valikuid. 

Lasteaias olid lapsed ettenähtud regulaarsete toidukordade peal. Kui nad nüüd iseseisva elu peale saavad kooliõpilastena, jääb neil piisavalt palju aega, et ise käepäraselt toituda. Tihtipeale on lastele neile napi taskuraha eest taskukohane rämpstoit. Nad ei hakka koolist koju tulles tegema endale soojaks eelmise päeva suppi, vaid teevad võileibu või söövad koduteel kaasa ostetud saiu, küpsiseid ja limonaade.

Lapsed, keda ootavad koju saabudes kodune lapsevanem või vanavanemad, saavad võib-olla süüa päris toitu, sooja toitu. Nemad ehk polegi sellest kaalumuutusest nii ohustatud kui need, kes on palju omapead ja söövad ettejuhtuvat kuiva toitu, saia või leiba, ja joovad igasuguseid suhkruga jooke. Nii see kaal vaikselt tulebki. 

Mis puutub aga sellesse, et nad koolis rohkem istuvad, siis meie mõõtmised on näidanud, et lasteaed on ka piisavalt, ma ütleks, istuv asutus. Näiteks 1. klass istus päeva jooksul ainult pool tundi kauem kui lasteaialapsed. Algklassilastel viiakse ka tegelikult järjest rohkem koolis liikumist sisse. Nad ei ole enam nii jäigalt pinki surutud kui aastate eest.  

Nii et istumise kaela ei saa muret praegu ajada, aga ma ütleks, et just toitumine on see laste kaalutõusu kurja juur. Keegi ei suuda lapsi niiviisi piirata ja kontrollida, et nad saiast ja magusast loobuksid. Paraku on see nende eelistus. Kui nad ise valida saavad, siis nad neid ebatervislikke toiduvalikuid ka teevad ja pikkamisi see kaalunumber kerkima hakkab.

Ühe eine sööb iga laps siiski koolis. Tallinn tõstis hiljuti koolitoidu hinna 1.34-lt 1.56-le ja Tartus maksab koolilõuna lapse vanusest olenevalt keskmiselt 1.50. Mida selle raha eest saab? Kui täisväärtuslik see eine on ja milline on üldse meie koolitoidu seis? 

Nii palju, kui koolitoidumenüüde analüüse on tehtud, siis lapsed peavad saama sealt kindla päevase kaloraaži kätte. Süsivesikuid, rasvu, valke – kõike kindla korra järgi. Ma olen koolikokkade käest kuulnud, et süsivesikute normi kätte saada on raske. Neil on kallis osta näiteks juurvilju ehk lisada kasulikke süsivesikuid. Siis pannakse paljudes suhkrut ja toiduõli, et saada lihtsalt need ette nähtud elemendid kätte. Teisalt leidub koole, kes on ketitoitlustamisest väljas ja saavad rohkem ise oma elu korraldada. Seal on toiduvalik ja ja toiduained kvaliteetsemad. 

Eks see on ka väga napp raha, millega koolitoitu tuleb lastele pakkuda ja seda enam peaks neile jälle kodus rohkem värsket ja kasulikku kraami andma. Üks linnavalitsuse ametnik, kes koolitoitlustusega tegeleb, ütles, et see on tegelikult kohutavalt raske. Oldagu õnnelikud, et üldse koolis selle raha eest suudetakse välja mõelda igaks päevaks erinev ja siiski söödav toit. 

Lapsevanemad ise oleks muide nõus juurde maksma – seda on päris palju küsitud ja uuritud. Nad oleks nõus juurde maksma, aga on olemas seadusandlus, kui palju see kõik maksma peab või kui palju see ei tohiks maksta. Nii et tõesti, tegelikult on see suur ime, et selle raha eest süüa antakse. 

Omaette küsimus on, mis jääb koolide sõnul sööklas järele. Salateid lapsed miskipärast väga ei taha ette tõsta, paljud sordid neile üldse ei maitse. Eelistatakse makarone kartulitele, suppi ei armastata. Just see tervislikum osa jääb tihtipeale söömata, sest lapsed pole harjunud seda sööma. Eks maitsestamisel on ka omad normid, mida tohib panna, mida mitte. Paraku see alati päris gurmeetoit ei ole, mida antakse.

Ehk siis lapse tervisliku toidulaua võti on ikkagi kodus, mitte koolitoidus?

Ma arvan küll, et kodus. Ega see üks päevane söögikord ei suuda küll inimese üldist toitumisharjumust nii palju kallutada. Kui koolitoit võib-olla ei sisalda nii palju lapsele maitsvaid või värskeid komponente, siis kodus saab selle ju tasa teha. 

Oleks, et seda koolitoitu siis veel söödaks. Mäletan vähemalt gümnaasiumist, kuidas puhvetisaiad või samal tänaval müüdud kebabid olid enamiku esimene eelistus. 

Jah, saiade ostmine puhvetist ja poodi jooksmine on veel eraldi teema. Samas, vanemad on nõus lastele iga päev saiaraha kaasa andma. Nad kindlasti paljud maksaks kooli sööklatoidu eest rohkem, aga oleks seal siis rohkem ka lastele maitsvat ja kasulikku kraami. 

Liikumise juurde tagasi tulles, siis unistagem hetkeks: kui liikuv või istuv peaks kool ideaalses maailmas olema? 

Ma ütleks, et passiivset laua taga istumist tuleks võimalikult palju vähendada. Laps ei jõuagi kusagil neljandas-viiendas tunnis enam keskenduda, kui ta on päev läbi istunud. Paljud õpetajad ise ütlevad ka, et nad tajuvad klassi vaadates, millal on paras aeg lapsed püsti ajada ja teha midagi, mis paneks neid natukenegi kõndima. 

Probleem on selles, kuidas võtta appi liikumine, aga tagada samas tunnidistsipliin ja töörahu, et need asjad üksteist segama ei hakkaks.  Katsetusi on maailmas tehtud: klassidesse on näiteks pandud seisulauad. Lapsed ei pea ju alati istuma tooli peal. See andis väga tervisliku tulemuse, kui lapsed said vahepeal töötada püsti seistes. 

Hästi palju on ka arutlust nõudvaid rühmatöid ja ülesandeid, kus tingimata ei pea kõik istuma laua taga kinni. On võimalik välja minna ja teha arutelurühmad, kes lahendavad ülesandeid jalutamise käigus. Võimaluse korral võiks üldse majast välja minna. Väiksemate lastega on loomulikult suuremaid võimalusi liikumise ja mängimise kaudu õppida. Iga õpetaja ei pea igas tunnis liikumist kindlasti sisse viima, aga võiks natukenegi. 

Eestis tegutseb nüüdseks 176 liikuma kutsuvat kooli ehk asjad peaks hästi olema juba kolmandikus koolides. MIllal laste vähese liikuvuse mure murtud saab?

Ma arvan, et päris murtud see veel ei ole. Õnneks on koolidesse järjest rohkem sisse tulnud mõtteviis, et kool ei ole koht, kus laps hommikust õhtuni istub. Neil on pikemad vahetunnid, kus nad saavad väljas käia ja mängida. Väiksemad klassid ja suuremadki õpivad üha rohkem aktiivselt. Ka õpetajakoolitusse on hakatud järjest rohkem sisse viima teemat, kuidas tunde aktiivselt läbi viia, ilma et teadmiste omandamine kannataks. 

Ehk arenguruumi on, aga kindlasti on juba jää liikuma saadud. Paljud koolid, kes ise veel Liikuma Kutsuvate Koolide võrgustikku ei kuulu, korraldavad samuti üsna huvitavaid aktiivseid tegevusi. 

Nii palju, kui õpetajate tagasisidet on olnud, näevad nad laste pealt, kuidas vaheldusrikas koolielu tuleb tegelikult kasuks. Kui lasta lapsed vahepeal liikuma, on töörahu parem ja nad sooritavad keskendumist nõudvaid ülesandeid paremini. 

Kooli kõrval on üha enam tulnud sisse liikuvate ja tervislike töökohtade teema. Täiskasvanugi pole kohustatud istuma päevad läbi, kui tema tööülesanded seda otseselt ei nõua. Ei ole enam hea toon hommikul kell kaheksa maha istuda, õhtul kell viis püsti tõusta ja mõelda, et siis oled tubli töötaja. Kas sa vahepeal ehk sammuke astuja majast väljas ei käiks? Edumeelsemad asutused loovad töötajatele töökohas selliseid liikumisvõimalusi.

Osutasite kunagi, et osalt on Eesti koolieelikute ja algklassi laste kaalutõusu taga ka valglinnastumine. Kas uusarenduste ümber pole piisavalt mängu- ja spordiväljakuid?

Mänguväljakud tekivad ajapikku. Siis, kui esimesed vajadused on täidetud, tee on asfalteeritud ja tänavatuled põlevad. Kui seejärel leidub majade vahel loodetavasti vaba lapike, hakkavad väljakud tasapisi tekkima.

Kes seal üldse mängimas käib, kui on võimalus pigem kodus istuda ja mõne ekraaniga mängida?

Väiksemad lapsed kindlasti käivad. Ma elan ise sellises kohas, mida võib samuti nimetada valglinnastumise alaks ja väiksemad lapsed käivad seal mänguväljakul päris hästi. 

Samas eriti pärast koroonaaega, kui koolilapsed olid koju õppima saadetud, oli märgata, kuidas teismelised järjest rohkem kambakesi jalutasid, jooksid ja liikusid. Eriti kevade poole oli järjest rohkem näha, kuidas just nemad olid tervisesporti tegemas. Vanasti ei olnud seda vanuserühma üldse kergliiklusteedel ega metsa all näha. Nüüd on teismelised justkui teadlikumaks saanud. Või äratas just pikk sunnitud kodus istumise neis periood huvi liikumise vastu? Võib-olla oli siis rohkem aega käes. 

Nad pidid ka kooliülesannetes käima ja näitama, et nad jooksevad või matkavad ning ma arvan, et paljudel kujunes sellest harjumus. Mul on isegi oma lapse klassikaaslaste pealt näide, et tüdruk läks välja ja tuli mitme tunni pärast tagasi. Ta oli klassiõdedega jalutanud ja ütles, et issand, me jalutasime 35 000 sammu. Nad tegid põhimõtteliselt linnale ringi peale ja ajasid juttu, arutasid oma asju. 

Arvan, et paljudele lastele ongi see komme sisse jäänud, et on hakatud käima rohkem omal käel väljas. Me loodame, et äkki see isegi jääb püsima. Eks põhikooli lõpus ja gümnaasiumis muutub väljanägemine neile tähtsamaks kui noorematele lastele. Nad saavad siis väga hästi aru, mida tuleb teha, et terve ja kena välja näha – vaatavad, et liikumine pole sugugi ebasoositud tegevus. Oleks ainult aega ja kohta, kus käia.

Teisalt, kas hilisemates klassides ei võida langeda jällegi teise äärmusesse? Jõuda nii-öelda trennihulluseni.

Jah, selliseid näiteid on ka. Üks ohtlik vanus on see, kui saad omal käel hakata täiskasvanute spordiklubi liikmeks. Käid, kus tundides tahad, ja keegi ei kontrolli, mitmes trennis sa päeval käisid. Selliseid näiteid ma kahjuks tean, kuidas õpilased ühes kesklinna koolis läksid kohe peale tunde kooli lähedale spordiklubisse, käisid seal järjest kolmes-neljas trennis ja olid täiesti üleväsinud. Tegemist oli tütarlastega. 

Trennivaimustus võib selles vanuses olla nii suur, et aeg-ajalt pingutavad noored natuke üle või siis hakkavad liiga ühekülgselt treenima. Samas see võib vigastustega lõppeda, kui harjutamine väga ühekülgseks läheb.

Kas poistel ja tüdrukutel on ka kooli minnes või hiljemgi muutus kehakaalunäitajates ja liikumises kuidagi erinev? Kui suured need erinevused on?

Tegelikult on erinevust küll, sest poiste seas on probleem tõsisem. Ülekaalulisi poisse on juba algklassiõpilaste seas rohkem kui ülekaalulisi tüdrukuid. Seda seostatakse poiste varasema huviga nutimaailma ja ekraanide vastu. Poistel langevad kuidagi mitmesugused arendavad tegevused välja. Tekib tunne, et mul polegi muud vabal ajal teha ja mida ma siis teeksin. Ma ei taha meisterdada või joonistada ja palli mängida ei paku huvi. Tüdrukutele jälle millegipärast pakub huvi. 

Eks tüdrukutele meeldib ka ekraanimaailm väga, aga nemad oskavad kuidagi sellest kaugemale hoida. Tüdrukute minapilt kaldub ka palju varem selles suunas, et "pean hea välja nägema". Poistel on sellest justkui kauem ükskõik. Kui nad siis ükskord teismeeas avastavad, et on kas väga kõhetud või on neil väga suur kõht, siis nad hakkavad maruliselt treenima. Tüdrukud suudavad sellistest äärmustest miskipärast paremini hoiduda. 

Võib-olla loeb siin kodude eeskuju. Naised on meil Eestis üldiselt usinamad tervisesportlased igasuguse statistika järgi. Emad on võib-olla isegi paremaks eeskujuks kooliõpilastele, sest paljud naised käivad spordiklubis või kõndimas. Muidugi ka paljud mehed käivad, aga suure kõhuga ja õllepurgiga isa diivani peal ei ole tegelikult eriti haruldane vaatepilt.

Üks asi on kehakaal, teine asi kehakoostis. Väike laps ei mõtle ise veel kummalegi, aga kui palju peaks vanem lapse lihase- ja rasvaprotsente jälgima või pigem on see uurijaid huvitav suurus, mille nemad siis vanematele teatavaks teevad? 

Lapsevanemad saavad meie käest reeglina tagasisidet, kui nende lapsed on uuringus osalenud, et milline on sellises vanuses lapse soovitatav kehamassiindeks ja milline oli tema lapsel. Nad saavad ise sellest järeldused teha, meie hinnangut ei anna. 

Saime sel teemal ka ühe värskema uurimistulemuse, mis kohe jõuab ajakirja. Jälgisime laste sporditegevuse püsivust lasteaiast 5. klassini. Neil lastel, kes olid järjepidevalt sporti teinud kogu noorema põhikooli aja, oli olenemata kehakaalust või kehamassiindeksist vastupidavus suurem. Ehk järjepidev tegevus tuleb igal juhul kasuks, oled sa siis natukene kaalukam või kõhnem. 

Selles mõttes julgustaksin kõiki liikuma. Ei tasu väga põdeda ka sellel, kes on vähe ümaram: igal juhul tuleb kasuks.

Oleme nii pikalt rääkinud lastest, aga teisalt teab vast iga lugeja, et täiskasvanud rasvuvad samamoodi. TAI avaldas mõne kuu eest ka Eesti rasvunud mehe ja naise profiili, kust ilmnes et mehed rasvuvad nooremalt ja see on mõlema soo puhul madalama haridustasemega inimeste mure. Millised eeskujud me ise oma lastele oleme? Tundub ikkagi, et kool võib pingutada palju tahab, aga kõik teed viivad koju.

Kõik teed viivad tõesti koju ja ega siin polegi ühtegi head retsepti. Uus põlvkond tuleb üles kasvatada sellistena, et nemad oma kodus oleksid edaspidi heaks eeskujuks. Loomulikult ei toimu see kiiresti.

See on justkui muna ja kana probleem. Kas rasvumise vastu aitab lastele maast madalast heade toitumis- ja liikumisharjumuste õpetamine või peaks teie meelest müksama just täiskasvanute käitumist?

Tegelikult peaks harimine käima mõlemat pidi. Väikelaste vanemaid tuleks eriti harida, sest laps teeb seda, mida sina ees teed. Ei saa niimoodi, et lapse saadad sportima ja ise mitte midagi endaga ette ei võta. Seda on ju paljud uuringud näidanud, et aktiivsed lapsed liiguvad suurelt jaolt vanemate eeskuju najal. Samas on hea, kui leidub ja kasvab üles selliseid lapsi ja noori, kellel küll vanem ei ole väga suur eeskuju, aga kes suudab ise säilitada liikumishuvi ja selgroo.

Kas siis kõige selle taustal ei või olla, et meie elu on natuke liiga hea ja mugav? Kui teistpidi vaadata, siis annab meie paisuv vööümbermõõt tunnistust rikkamast riigist ja ostujõulisest elanikkonnast.

Ma arvan, et enese eest hoolitsemine ja vaba aja tegevuste peale mõtlemine näitab just, et elustandard on tõusnud. Nüüd jääb energiat ka tervislike harrastuste jaoks. See on muidugi samm edasi, sest nagu öeldakse: esimese asjana olgu kõht täis ja tuba köetud, siis tulevad kõik kasulikud, kultuursed ja tervislikud harrastused järele. Ju me siis oleme sellisele tasemele jõudnud, et on aega mõelda ka keha- ja muu kultuuri peale. 

Teisalt jälle on praegu, nagu me teame, majanduslikult väga kriitiline seis. Kas esimene asi, mis majanduslike raskustega jälle nii-öelda ära kaob, on tervisliku elustiili eest hoolitsemine? Või mis kannatama hakkab? 

Arvan siiski, et kuna jalutamise ja iseseisva sportimise eest kusagil raha maksma ei pea, võiks see komme tegelikult jääda, kui see on juba niiviisi õrnalt sisse juurdunud. Eks koroona ajal oli ju näha, et kunagi ei liigutud väljas nii palju, kui siis, kui see oli suhteliselt normeeritud tegevus. Meil läks ju isegi hästi: meie ei pidanud elama oma kvartali sees vangis ega saama eriloaga tunniks ajaks koeraga välja, nagu asi paljudes riikides käis. Meil läks isegi väga hästi.