Eesti laste kehakaalu kergitavad helikoptervanemlus ja kehv eeskuju ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Selgus, et nii meestel kui ka naistel soodustas lapsepõlve ülekaalulisus järeltulijate ülekaalulisust.
Selgus, et nii meestel kui ka naistel soodustas lapsepõlve ülekaalulisus järeltulijate ülekaalulisust. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Eestlaste keskmine kehamassiindeks on viimase 20 aastaga kasvanud ja esimese klassi laste seas on ülekaalulisi lapsi võrreldes sajandi algusega kolm korda rohkem. Erinevad uuringud osutavad, et Eesti inimeste kosumise taga on jõukuse kasv, valglinnastumine, aga ka erinevused vanemate haridustasemes.

"Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on praeguseks maailmas rasvunuid enam kui alakaalus inimesi. See tähendab, et liigse kehakaalu ning sellega seotud tervisehädade probleem on globaalne," ütleb tervise arengu instituudi (TAI) teadur Rainer Reile. Ta lisab, et kui OECD riikides on umbes iga viies inimene rasvunud, siis Eestis on 40-aastastel inimestel rasvumise tõenäosus peaaegu sama suur ehk 19 protsenti.

"Seega on Eesti muu maailmaga kehakaalu probleemi ulatuses pigem sarnane kui erinev, ning mujal avaldatud prognoosid kohaldatavad ka meile," tõdeb ta.

"Kui vaadata ülekaaluliste laste protsenti, siis Põhja-Euroopa lastest on meil ülekaalulisi natuke rohkem," ütleb Tartu Ülikooli liikumisharrastuse teadur Eva-Maria Riso. "Lõuna-Euroopaga võrreldes on meil pilt palju parem. Näiteks Hispaanias ja Portugalis on ligi pool algkoolilastest ülekaalulised." Samas oli Eestis tema hinnangul ülekaalulisi lapsi veel paarikümne aasta eest kuus-seitse protsenti, ent nüüd on ülekaalulised juba pea kolmandik lastest.

Hiljuti ilmunud töös uuris Riso koos Kirkke Reisbergi ja Jaak Jürimäe 2016/17 õppeaastal kooli läinud laste liikumisaktiivsust. Mõõdeti ära 256 viimases rühmas käivat ehk umbes kuue-seitsme-aastast last Tartu 14 lasteaiast. Lastel mõõdeti liikumisaktiivsust, kehakaalu ja kehakompositsiooni ehk rasva- ja rasvavaba massi osakaalu. Samuti läbisid kõik uuritud lapsed rahvusvaheliselt kõrvutatavad kehaliste võimete testid.

Samu lapsi mõõdeti uuesti aasta pärast, kui nad olid juba esimese klassi koolilapsed. "Kogu aeg oli meil kartus, et kool muudab lapsed väheliikuvaks ja nad hakkavad kooli ajal liigselt kaalus juurde võtma, kirjeldab Riso. Samas puudusid objektiivsed mõõtmised, mis hüpoteesi kinnitaksid.

Kaal langeb söögilaua ääres

Tulemusi kokku arvutades osutus uuringus osalenud ülekaaluliste laste osakaal veidi väiksemast Eesti praegu teada olevast üldisest laste keskmisest. "Üldiselt on esimeses klassis kolmandik lapsi kehamassiindeksi järgi ülekaalulised," märgib Eva-Maria Riso.

Lasteaias käivad kuue- või seitsmeaastased lapsed liiguvad sõltumata kehakaalust Riso sõnul veel suhteliselt ühtmoodi, kuigi lasteaia kindlapiirilise päevakava tõttu üsna napilt. "Meie lasteaed on väga istuv ehk istumisaega tuli koolis väga vähe juurde," ütleb ta ja toob võrdluseks näite Soomest, kus langes laste liikuvus kooli minnes tuntavalt.

Erinevus Eesti laste liikuvuses tekkiski esimeses klassis, kus ülekaalulised lapsed liikusid juba märgatavalt teistest vähem. Kõige karmimalt ilmnes ülekaalu mõju Riso hinnangul laste kehaliste võimete testides. "Seal tuli teha kiirjooksu, vastupidavusjooksu, hüpata paigalt kaugust, pigistada käe-dünamomeetrit ja oli ka tasakaalu test," loetleb ta. "Kõikides testides peale käepigistuse jäid ülekaalulised lapsed normkaalulistele alla."

Samuti näitasid mõõtmised, et kui normkaalulised lapsed arenesid koolimineku-aasta jooksul jooksu- ja hüppealades edasi, siis ülekaaluliste areng jäi tagasihoidlikuks või seda polnudki. Riso sõnul muudab ülekaal kiiremas tempos liikumise laste jaoks ebamugavaks, mistap kipuvad ülekaalulised lapsed kiiruseharjutusi ja hüppeid vältima. "Võib küll petlikult tunduda, et nad täidavad liikumise päevanormi ära, aga see tuleb rahulikumate tempode arvelt," ütleb ta.

Uurija täpsustab, et mistahes vanuses inimese päevast liikumisaktiivsust mõõtes on oluline arvestada just kiiremaid ja pingutust nõudvamaid tegevusi. "Lihtsalt mööda tuba ringi askeldamine ning rahulik jalutamine ei arenda paraku, eriti lapsi, kuid on muidugi tervislikum istumisest" märgib ta. Samas ei reguleeri kaalu ka ainult liikumisega. "Kaal võetakse maha söögilaua ääres. Treening parandab keha koostist, töövõimet ja üldist enesetunnet. Nii et väga-väga palju peaks treenima, et paljalt liikumisega kaalu maha võtta," ütleb Riso.

Kus on kodukoht?

Eva-Maria Riso sõnul määrab laste kehalises aktiivsuses suure osa kodu. "Me oleme alati uuringutes küsinud ka lastevanemate enda haridustaset ja liikumisaktiivsust ning sealt on tulnud väga huvitavad näitajad välja," ütleb ta. "Selgub, et kõrgharidusega vanemad suunavad oma lapsi rohkem liikumisharrastuste juurde. Juba lasteaias käivad nad rohkem organiseeritud treeningutes."

Sagedasema trenniskäimise tõttu on haritud vanemate lapsed kehaliselt aktiivsemad ning vastupidavamad. Kuna vastupidavus on seotud südame ja veresoonkonnaga, on neil lastel vanemaks saades väiksem risk põdeda südamehaigusi. "Siit tuligi üks uuringu järeldus, et kuna haritud vanemate lapsed on eelisseisus, siis on lasteaial ja koolil just tasandamise töö vaja teha. Vaja on väiksemate koduste eelistega lapsed järele aidata ja rohkem liikuma suunata," märgib Riso.

Kuna uuringutes vaadeldi nuputamistestide abil ka laste vaimsete võimete ja kehalise aktiivsuse vahelist seost, ilmnes teinegi kõrgemalt haritud vanemate laste eelis. Need lapsed said vaimsete võimete testides paremaid tulemusi. Samas osutusid testides teistest nupukamateks ka liikuvad ja trennis käivad lapsed.

Laiemas plaanis on Riso sõnul Eesti perede kehalises aktiivsuses tekkinud aga nõiaring. "Noor perekond ostab uue korteri piirkonda, mis jääb sageli kaugele koolist või lasteaiast. Kesklinnas pole sobiva suurusega pindu sageli saadagi. Siis tuleb laps viia transpordiga lasteaeda, tuleb ta sealt tagasi tuua, kui on juba õhtul pime ja väljas märg. Kodu juures liikumist lapsega jääb väheks," kirjeldab ta. Ehkki äärelinnas asuva kodu juures võib olla suur ja liikumiseks sobiv hoov, ei saa laps tiheda päevakava tõttu seda nädala sees sageli kasutada.

"Just vahetult enne kooliminekut ja algklassides on hästi kriitiline iga, kus lapse liikumisharjumus tuleks luua," soovitab Riso. Kuue- või seitsmeaastane laps on juba piisavalt õppimisvõimeline ja teadlik, et eduelamuste pinnalt püsiv harjumus omandada. Trennist loobutakse uurija sõnul pahatihti hoopis teismeeas, kus üks huviring vahetatakse teise vastu või loobutakse kasvanud koolikoormuse tõttu huvitegevusest üldse.

Kuidas elab ülejäänud pere?

Inimese vanuse ja kehakaalu seos on seletatav üksteist täiendavate füsioloogiliste, ainevahetuslike ja elustiiliteguritega. "Veidi lihtsustavalt võiks öelda, et pärast 30. eluaastaid hakkab keha lihasmassi osakaal tasapisi vähenema ning langeb energiavajadus," ütleb tervise arengu instituudi teadur Rainer Reile. Lisaks soosivad vanusega keharasvade kogunemist hormonaalsed muutused ning üha istuvam ja vähem aktiivne eluviis.

Koos Aleksei Baburini, Mall Leinsalu ja Tatjana Veidemaniga uuris Reile eestlaste keskmise kehamassiindeksi (KMI) ja rasvunute osakaalu muutusi ajas. "Meie uuringus suurenesid mõlemad näitajad vanuse kasvades nii Eesti naistel kui ka meestel," ütleb ta.

Kui aastatel 1996–1998 oli 40-aastase mehe keskmine kehamassiindeks 25,6, siis paarikümne aasta pärast ehk aastail 2016–2018 oli see kerkinud 27 peale. "Naistel on vastav muutus väiksem, kuid kerge kasvutrendi leiab siitki," märgib Reile. Ehkki tema sõnul ei saa uuringu andmete põhjal põhjuslikke järeldusi teha, näeb ta ometi, kuidas aastatel 1996–2018 ühiskonnas toimunud muutused on kujundanud Eesti inimeste eluviisi.

Inimeste sissetulekud on kasvanud, nad on oma tervisest teadlikumad, ent riigis on ühiskondik ja piirkondlik areng kujunenud ebaühtlaseks. "Näiteks valglinnastumise üheks praktiliseks tagajärjeks võib olla see, et tööle jõudmiseks tuleb kasutada autot," seletab teadur. "Teisalt on tervisekäitumise andmetest näha, et ka töö ise eeldab üha vähem füüsilist koormust. Kui nüüd sõita autoga veel ka poodi ja mujale, siis ongi tervikuna kehaliselt aktiivsena oldud aega päevas vähem."

Reile sõnul tõusis Eesti inimeste kehamassiindeks märgatavalt kiiremini kriisieelsel majanduskasvu perioodil aastatel 2004–2008. "Teaduskirjandus osutab, et majanduskasvuga kaasnev jõukus toetab tihtipeale ebatervislike eluviiside kasvu," tõdeb ta. Samas kasvab kehamassiindeks ühes sissetulekuga ainult teatud piirini, stabiliseerub seal ja hakkab teatud sissetulekutaseme juures hoopis langema.

"Ka Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetes on näha, et kuigi tervisespordi harrastamine on ajas kasvanud, nagu ka üldine terviseteadlikkus näiteks toitumise teemadel, siis ikka joonistuvad siit välja hariduslikud ja sissetulekuga seotud erinevused," ütleb Reile.

Jõukate meeste mure?

Reilet, Baburinit, Leinsalu ja Veidemani huvitas oma uuringus ka see, kas ühiskondlik muutus võiks avaldada mõne põlvkonna keskmisele kehamassiindeksile (KMI) teiste põlvkondadega võrreldes suuremat mõju. Selgus, et erinevatel kümnenditel sündinud kohortidest oli 1970. aastatel sündinud meestel KMI keskmisest suurem.

"Üks kaudne, kuid siiski võimalik selgitus on siin selle sünnikohordi eelis üleminekuperioodi kiiretes muutustes," oletab Rainer Reile. "Olles siis 20.–30. aastates ja oma karjääri alguses, võis neil meestel olla suhteliselt kergem kohaneda uues majandusmudelis ja jõuda nii kiiremini ja kergemini majanduslikult heale järjele."

Samas ütleb ta, et kehakaal tõuseb meestel üldse märgatavamalt. TAI andmetes on naistel keskmise KMI ja rasvumise tõenäosus püsinud viimase kümnendi jooksul muutumatuna, mis võib Reile sõnul olla seotud naiste suurema terviseteadlikkusega. "Näiteks võrreldes liigse kehakaaluga meestega, on naised altimad oma toitumisharjumusi muutma või kehalist aktiivsust suurendama," ütleb ta.

Poiste ülekaalulisus väärib erilist tähelepanu

"Ülekaalulisus esineb tihti perekonniti," ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi kopsukliiniku juhataja Rain Jõgi. "Selline perekondlik ülekaalulisus võib olla tingitud nii geneetilisest eelsoodumusest kui ka jagatud ebatervislikust toitumisest."

Samas on Jõgi sõnul teada, et ülekaalulisus on astma riskitegur. Hiljutises põlvkondadeüleses Põhjamaade hingamistervise uuringus analüüsis Jõgi, kas ülekaalulisus lapse eas mõjutab järgmist põlvkonda.

"Meid ei huvitanud see, kas lapse ülekaalulisus võiks soodustada hilisemat astmasse haigestumist temal endal, vaid see, kas lapse ülekaalulisus võiks suurendada astmariski tema järeltulijatel," kirjeldab kopsuarst. Samuti vaadeldi uuringus seda, kas vanema ülekaalulisuse tõttu suurema astmariskiga järeltulijad on samuti pigem ülekaalulised või mitte.

Selgus, et nii meestel kui ka naistel soodustas lapsepõlve ülekaalulisus järeltulijate ülekaalulisust. Järeltulija astma puhul polnud seos vanema ülekaalulisusega nii ühene. "Leidsime, et mitteallergilist astmat on rohkem nendel lastel, kelle isa oli puberteedieas ülekaaluline. See seos ei sõltunud lapse enda ülekaalulisustest," märgib Jõgi. Mitteallergilist astmat oli kopsuarsti sõnul rohkem ka nende isade lastel, kes olid ülekaalulised enne puberteeti, aga ainult siis kui laps ise oli enne puberteeti ülekaaluline. Naiste lapsepõlve ülekaalulisus nende laste astmat ei mõjutanud.

Jõgi sõnul on uuringul laiem sõnum. "Seni on rohkem teada olnud ema raseduseaegse tervisekäitumise olulisusest. Meie uuring näitas seda, et samamoodi nagu me peame hoidma rasedaid, et järgmine põlvkond oleks tervem, peame me hoolitsema pubeteeriealiste poislaste tervisekäitumise eest," ütleb ta.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: