Teadlased on pikka aega vaielnud, kas ülekaalu põhjustavad pigem geenid või inimese kasvukeskkond. Ühest küljest on vähemalt Ühendkuningriigis alates 1980. aastatest ülekaaluliste hulk kolmekordistunud. Kuna geenid nii kiiresti ei muutu, viitab see, et keskkonnamõju loeb, vahendab The Conversation. 

Teisest küljest leidub uuringuid, mille järgi kipub ühemunakaksikute kehakaal olema omavahel sarnasem kui kahemunakaksikutel. See viitab jällegi, et kaal sõltub geenidest. Asja teeb keerulisemaks tõdemus, et geenide mõju võib inimese vananedes muutuda. Näiteks inimeste intellekti paistavad geenid täiskasvanutel täpsemini ennustavat kui lastel. 

Londoni Ülikooli kolledži teadlaste uus uuring näitas, et sama kehtib rasvumise kohta. Nad kasutasid oma töös MRC Riikliku tervise- ja arenguküsitluse andmeid 1946. aastal sündinud 5362 inimese kohta nende 2.–ja 69. eluaasta vahel. Ilmnes, et nii keskkonna kui ka geenide olulisuse mõju inimese tõenäosusele rasvuda võivad tema elu jooksul muutuda.

Täpsemalt selgus, et lapseeas oli geneetika ja ülekaalulisuse vahel õrn seos, mis muutus inimese vananedes ehk teisemeast 69. eluaastani tugevamaks. Sarnane muster tuli ilmsiks ka inimese kehakaalu ja ühiskondliku tausta vahelises seoses. Ilmnes, et kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga inimestel oli kehakaal alates teismeeast eakaaslastest kõrgem. Samas polnud need rühmad lapsepõlves pea kuidagi erinevad.

Inimesed, kellel on rohkem ülekaaluga seotud geenivariante, osutusid raskemaks. Neljandik uuritavatest, kellel oli kõige rohkem suurema kehakaaluga seotud geenialleele, olid 63-aastaselt keskmiselt 11,2 kilogrammi raskemad, kui nende kõige väiksema geneetilise riskiga neljandikku paigutuvad eakaaslased. Kõige kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga kodust pärit lapsed olid aga 63. eluaastaks kõige soodsamate koduste tingimustega lastest 7,4 kilogrammi raskemad.

Mida vanemaks inimesed said, seda enam neil kaaluerinevusi esines, kuid neid ei saanud selgitada enam ainult geenide ega päritoluga. Geenidest sõltus ainult kümme ja ühiskondlikust taustast ainult neli protsenti kaaluerinevusest. See tähendab, et kumbki neist tegureist ei ennusta inimese kaalu kuigi hästi ja uurima peaks muidki mõjureid.

Uurijate sõnul on nende tööl omad kitsaskohad. Nimelt keskendusid nad ainult ühele põlvkonnale, kelle kogemused on teiste põlvkondade omast väga erinevad. Näiteks võisid 1946. aastal sündinud puutuda lapsepõlves kokku toitumist piirava talongisüsteemiga. Hilisemates põlvkondades on aga just lapsepõlves ülekaalulisi palju enam. Sestap tahaksid uurijad edaspidi korrata sama uuringut ka hilisemate põlvkondadega.

Ühtlasi vaatasid nad inimese geneetilisest rasvumisriskist vaid ühte osa ja kõige sagedamini sellega seostatud geenide hulka. Kuna inimese kaalu võivad mõjutada ka mõned haruldasemad geenivariandid, peavad uurijad oluliseks edaspidi uurida neidki. Kolmandaks on uurijate sõnul keeruline mõõta ühiskondlikku toimetulekut. Kuna geenide ja keskkonna mõju mõõdetakse niivõrd erinevalt, on nende mõju väga raske võrrelda.

Uuring avaldati ajakirjas PLOS Genetics.