Isetekkeline liikumisaktiivsus on liikumine, mis kujuneb loomulikuks osaks tavapärasest päevast ja selle nimel ei tule eriliselt pingutada. Näiteks on selleks õues mängimine. Teine näide on liikumine kodust kooli või trenni. Tartu Ülikooli tervisekasvatuse lektor Merike Kulli sõnul näitavad uuringud, et laste osakaal, kes hommikul ise kooli lähevad, kas siis jalgsi või rattaga, jääb 40 protsendi piirimaile. Väga suur hulk lapsi saabub kooli auto või ühissõidukiga.

Selles, et lapsed rohkem liiguksid, mängib Kulli sõnul rolli hea linnaruum. "Kui mõelda, kui paljude koolide juurde viivad praegu piisavalt turvalised ratta- või kõnniteed, et lapsevanem ei pea muretsema, kuidas laps kooli jõuab, siis justnimelt siin ongi võtmekoht," lausus ta.  

Kull käis hiljuti Hollandi linnas Zwolles, mida peetakse üheks maailma paremaks rattalinnaks. Kogu linn on planeeritud rattaliiklusele mõeldes ja autode hulk, mida Kull lasteaia või kooli ümbruses koolipäeva alguses nägi, oli pea olematu. See võiks tema sõnul olla ka Eestis eesmärk, et iga kooli juurde saaks turvaliselt.

Lisaks turvalisele teedevõrgule võib laste liikumist soodustada seegi, kui koolipäev algab hiljem. Nii juhtus Tartu Kivilinna koolis. Direktor Karin Lukk rääkis, et nad märkasid juba mitu aastat tagasi, kuidas lapsed liiguvad järjest vähem. "Nutiseadmete võidukäik mõjutab seda, et lapsed on üha enam ühe koha peale naelutatud," sõnas ta.

Seega mõeldi koolis, mida annaks teha selleks, et lapsed nii vahetunnis kui ka tunnis rohkem liiguksid. Sellega seoses muudeti ka koolipäeva algust: Kivilinna koolis algavad tunnid hommikul kell üheksa. "Oleme avastanud, et kui lapsed ei pea enam kaheksaks kooli tulema, käivad paljud noored rohkem jalgsi või rattaga kooli," rääkis Lukk. Põhjus võib seisneda selles, et hommikuti on neil nüüd rohkem aega või on vanemad juba tööle läinud ja laps peabki iseseisvalt kooli tulema.

Õuevahetunnid panevad lapsed liikuma

Peale selle, et kooli tulla jalgsi või rattaga, peaks Merike Kulli sõnul olema ka liikumine koolipäeva võimalikult loomulik osa ja seda mitte ainult kehalise kasvatuse tunnis. Näiteks aitavad õuevahetunnid lapsi rohkem liikuma meelitada.

Kull rõhutas aga, et õuevahetunnid peaksid toimuma aastaringselt, sest siis õpivad lapsed iga ilmaga õues käima ja mängima. Ta rääkis, et erinevad uuringud näitavad, kuidas õues mängimine toetab ka laste omavahelisi suhteid. "Lapsed saavad õuevahetunni ajal teiste noortega mängida. Kodus ei pruugi alati olla selleks mõnusat suurt seltskonda," ütles Kull.

Kivilinna koolis ongi tunniplaanis kirjas pikk vahetund, mis kestab tund aega ning on mõeldud liikumiseks. Koolis lepiti kokku, et algklasside lapsed käivad siis alati õues. Kooli direktor Karin Lukk rääkis, et nooremate laste jaoks on õuevahetund suur rõõm ja annab neile lisaenergiat. Küll aga on keerulisem vanemate õpilastega, kes nii väga õue ei kipu. "Näeme, et laste jaoks, kes kasvavad üles uue liikumiskultuuriga, on harjumuspärasem õues käia. Loodame, et ehk sealt kasvabki uus lähenemine ja põlvkond, kelle jaoks liikumine on loomupärasem," lausus Lukk.

Selleks, et tõmmata lapsed nutitelefonidest eemale, pakub kool veel mitmeid võimalusi, kuidas ka teised vahetunnid aktiivselt veeta. Näiteks saavad lapsed vahetunni ajal palli mängida või aulas tantsida. Tantsuvahetunde korraldavad kooli enda õpilased. Kooli õpilastest on välja koolitatud lisaks mängujuhte, kes käivad nooremate koolikaaslastega mängimas ja korraldavad neile vahetunni ajal liikumistegevusi.

Ka koolitunnis saab liikuda

Laste liikumist soodustab seegi, kui tunnis ei pea 45 minutit järjest paigal istuma. Tartu Ülikooli liikumislabori võrgustiku juht Maarja Kalma rääkis, kuidas õpetajad saavad ühildada omavahel liikumise õppesisuga. Lapsed saavad sel moel õppida ja tegutseda samal ajal. Seetõttu ei panegi lapsed liikumist nii palju tähele, sest see toimub õppides. "Uuringud näitavad, et liikumine ainetunni ajal ergastab meie aju ja sellega paraneb tähelepanu, mälu ja keskendumisvõime," lausus ta.

Kalma selgitas, et tihtipeale saadakse aktiivse ainetunni terminist valesti aru. "Aktiivne ainetund ei tähenda, et seal tehakse kükke, kosmonaute või muud meeletut treeningut. Piisab täiesti, kui rühmatöö arutelu toimub püsti seistes," sõnas ta. Oluline on see, et lapsed ei peaks istuma terve koolitunni ühes asendis. Kalma rääkis, et kui ainetunnis peab pikalt järjest istuma, siis võib see viia keskendumisvõime ja tähelepanu eemale, sest lapsel on raske nii kaua järjest istuda.

Paljud aktiivse ainetunni tegevused võivad olla säärased, mille puhul õpilane ei panegi tähele, et teda liikuma ärgitatakse. Näiteks, kui õpetaja jagab töölehti, siis selle asemel, et igaühe laua juurde jalutada, võiks ta ise lapsed neile järgi kutsuda. Samamoodi saab ka arutelusid pidada püsti seistes või koridoris jalutades.

Kivilinna kooli õpetajad osalesid liikumislabori koolitustel, kus antakse muu hulgas soovitusi, kuidas õppetunni keskel lapsi rohkem liikuma saada. Võimalusi selleks on mitmeid. Karin Lukk rääkis, et kui ainetund toimub neljandal korrusel, siis enne tunni algust saab õpetaja kleepida esimese korruse seinale QR-koodi, mille abil leiab järgmise ülesande. Lapsed peavad keset tundi trepist alla kõndima ja hiljem tagasi üles. Nii on liikumine justkui ülesande sisse peidetud.  

Lisaks sellele, et saada päevane liikumisnorm täis, on Merike Kulli sõnul kehalise kasvatuse tund ja ka liikumisõpetus olulised seetõttu, et selle käigus lapsed õpivad erinevaid põhilisi liikumisoskusi ehk areneb nende kehaline kirjaoskus. See tähendab, et nad oskavad sooritada erinevaid tegevusi, olgu see siis pallimäng, rattasõit või hea tasakaal.

Maarja Kalma kutsus õpetajaid üles, et praegu on hea aeg õuetundide proovimiseks. "Ilmad lähevad järjest ilusamaks, õues on rohkem ruumi ja õuekeskkond kutsub rohkem liikuma," lausus ta.

Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et 5–17-aastased lapsed peaksid iga päev aktiivselt liikuma vähemalt 60 minutit. Koolipäevadel liigub aga 7–13-aastastest Eesti õpilastest piisavalt vaid iga neljas.