Tallinna Ülikooli teadlased koos Haapsalu tervisedenduse ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskusega küsitlesid ja testisid 3448 õpilast vanuses 12–17aastat. ERR Novaator usutles uuringu üht autorit, Tallinna Ülikooli terviseteaduste lektorit Saima Kuud. Lisaks palusime kommentaari liikumist edendavalt koolijuhilt, Kuristiku Gümnaasiumi direktorilt Raino Liblikult.

Viis mõtet intervjuudest:

1. Kui vangidel on iga päev võimalus tund aega õues liikuda, siis Eesti koolilastest liigub nii palju värskes õhus vaid kümnendik.
2. Keskkooli minnes langeb nii poiste kui tüdrukute kehaline aktiivsus väljaspool kooli. Põhjusena näevad pedagoogid liigset nutivahendi- ja ekraanikasutust, kuid ka spordialade valikute vähesust.
3. Päevas peaks mõõduka või tugeva intensiivsusega liikuma tund aega, soovitavalt värskes õhus. Selle koormuse võib kätte saada ka väiksemate ajalõikudena näiteks kooli või koju kõndides.
4. Gümnaasiumis langeb õpilaste kooliväline kehaline aktiivsus veelgi. Selle põhjused võivad peituda aga juba esimeses kooliastmes, kus lastel pole tekkinud liikumisharjumust; samuti on oluline mõju kodul, kus sageli ei nõuta lastelt piisavalt pingutamist ega näidata head eeskuju.
5. Oluline on ka liikumine koolipäeva vältel. Liikuma kutsuvad koolid ongi vahetundidesse lisanud tantsumuusika, loonud koridoridesse tegevusalad ning õue seiklusrajad.

Teie küsitluse tulemustest selgus, et väga palju on neid lapsi, kes väljaspool kooli liiguvad nädalas vaid 2–6 tundi. Kas seda on palju või vähe?

Täpsemalt oli seal mõeldud, mitu korda nädalas sa spordid. Keskmiselt on see viis tundi nädalas. Tegelikult on väga hästi, kui inimesed spordivad viis korda nädalas, eriti kui nad on lapsed, sest see kujundab välja väga hea harjumuse kogu eluks.

Aga me peame sinna juurde vaatama ka taustsüsteemi: mida ta teeb pärast seda treeningut? Kas ta istub mugavalt tugitoolis ekraani ees või liigub sõpradega õues, käib perega spordiüritustel, teeb majapidamistöid ja tuleb näiteks jalgsi kooli?

Keskkooli minnes langeb nii poiste kui tüdrukute kehaline aktiivsus väljaspool kooli. Miks see nii on?

See on tõesti õige, et gümnaasiumi tasemes on liikumisnäitajad madalamad. Siin võib olla mitu erinevat põhjust. Tooksin siinjuures välja kaks erinevat.

Esiteks see, et nende huvid muutuvad, nad tihti hakkavad liikuma oma tulevikueriala poole ja tegelevad rohkem sellega. Teiseks võib välja tuua motivatsioonilanguse. Kui ta ei ole tippsportlane, on kuskil suures grupis viimane, eelviimane või keskpärane, siis see ei motiveeri teda jätkama, sest nüüd, kus ta on gümnaasiumis, on ta vanemate mõju alt rohkem väljas, ta otsustab ise, mida teeb. Ja tihti nad loobuvad treeningutest, kui nad ei saa sellest head meelt ega naudingut.

Aga mida siin saaks teisiti teha?

Siin peabki vaatama üleüldisi võimalusi, mis õpilastel on. Tuleb tõsta teadlikkust, kui suur see liikumishulk üldse normis on. Ehk seitse korda nädalas vähemalt mõõdukat või tugevat intensiivsust, mis tähendab seda, et ta hakkab kergelt higistama ja hingeldama ja pingutab sealjuures. Ja tuleb teadvustada ka seda, et see ei pea olema tehtud korraga tund aega, vaid seda võib kokku koguda 10–15-minutiliste juppidena. Ehk siis näiteks ühe 10–15minutilise jupi saame hommikul jalgsi kooli tulles, teise koolist koju minnes. Kolmanda võib-olla õhtul trenni minnes, neljanda trennist tagasi tulles. Lisaks trenn või siis kehalise kasvatuse tund juurde – ja ongi see liikumishulk käes. Aga inimesed peavad lihtsalt oma aega paremini planeerima ja teadma, miks neil seda vaja on.

Me ei räägi seda lihtsalt normi täitmise pärast – selle taga on meie tervis, laste tervis ja asjaolu, et nad saaksid ka tulevikus iseendaga paremini hakkama ning neil oleks rohkem tervena elatud aastaid.

Te vaatasite oma uuringus ka kooli tulemise viise ja sellega kaasnevat kehalist aktiivsust. Rääkige nendest tulemustest ja mida selle põhjal annaks teisiti teha.

Uuringust tuli välja, et ainult aktiivse transpordiga ehk jalgsi või rattaga tuli kooli 31–37 protsenti lastest. Osaliselt kasutab aktiivset transporti kokku ligi 60 protsenti õpilastest.

Aga mida me näeme igapäevaselt on see, et lapsevanemad mängivad taksot oma lastele: toovad nad kooli ette, laps tuleb reaalselt kooli trepi ees autost välja, astub ainult viis sammu trepist üles ja ta on juba sees – ei mingit füüsilist aktiivsust! Me ei saa rääkida siin kümme minutit kestvast kehalisest tegevusest.

Iga lapsevanem saab ka vaadata, kuidas suunata oma last rohkem liikuma, rohkem jalgsi käima, rohkem füüsiliselt aktiivne olema. Ja see kindlasti on perekonna otsustada. Lapsevanem ei pea koolitreppi sõitma.

Teie küsitlusest tuli välja, et pisut üle kümnendiku ehk 11,8 protsenti lastest on päeva jooksul vähemalt tunni aktiivsed. Suur osa on neid, kes üldse ei liigu. Mis põhjused selle taga on?

Liikumisaktiivsus on vähenenud õuesoleku arvelt. Lapsed ei mängi enam hoovis palli, ei jookse ringi, ei sõida grupiviisiliselt jalgratastega, vaid heal juhul käivad koolis, käivad trennis ja siis edasi on nad kodus nutiseadmes, teleri taga või lihtsalt arvutiekraani ees.

Siin on esiteks oluline perekonna traditsioon ja see, kas perekond toetab liikumist. Teine on ka ümbruskonnas olevad võimalused: kas lastel on turvaline minna koos palli mängima. Loomulikult on vaja sõpruskonda, kellega seda palli mängida.

Võtame kasvõi Lasnamäe. Ümbruskonnas on küll jäänud vanast ajast pallimänguplatse, aga seal lähedal on autoparklad ja kui mänguplatsil ei ole piiret, on oht, et pall satub auto ette.  

Kui me aga vaatame, miks lapsed ei spordi, siis on põhjus selles, et see kas ei sobi tema huvidega või on motivatsioonipuudus. Mugav on! Inimene on oma loomult mugav ja mugavam on istuda tugitooli oma nutiseadmega kui panna tossud jalga ja minna õue.

Kui palju lapsed peaksid värskes õhus aktiivselt liikuma?

Iga laps võiks iga päev õues olla vähemalt ühe tunni. Ja miks nii kaua? Selleks, et ta puutuks kokku väliskeskkonna tingimustega. Meil on väga head ilmastikuolud, mis tähendab, et olud on erinevad, laps karastub ja tal on väiksem oht haigeks jääda.

Õues olles ta ka ju ei istu, vaid liigub, et tal oleks huvitav ja põnev. See tegevus parandab südame ja veresoonkonna tööd, paraneb ka ajuvereringe ning see aitab kaasa ka vaimse võimekuse tõusule. Ehk kui laps on piisavalt palju õues liikunud, paraneb ka tema õppimisvõimekus.

Te mõõtsite laste kehalist aktiivsust teatud harjutustega ning saite teada, et kolmandikul lastest on kehaline võimekus halb või väga halb. Rääkige sellest täpsemalt.

Me näeme, et kolmandik lastest on tervise mõttes riskirühmas või võimekuselt halval tasemel. Riskirühma kuuluval lapsel on oht jääda erinevatesse haigustesse. Number üks on ülekaal, mida praegu esineb igal neljandal lapsel. Teine, mis ülekaaluga kaasneb, on diabeet või südame-veresoonkonna haigused.

Me näeme, et tõusutrendis on vaimse tervise probleemid, need on sagenenud. Kui me võrdleme füüsilist ja vaimset tervist, mida see uuring käsitles, siis me näeme, et vaimse tervise hädasid on õpilastel sagedamini. See ka kahjuks vanusega süveneb. Ärevustase tõuseb, võivad tekkida unehäired, väsimus on suurem.

See käib kõik üheskoos. Me nägime seal ka seost õues käimisega: mida rohkem laps on õues, seda paremini ta magab, seda väljapuhanum ja tervem ta on. Samas kui liikumisaktiivsus on väiksem, siis esineb tal neid vaimse tervise hädasid oluliselt sagedamini.  

Te lasite lastel teha ka teatud harjutusi, et mõõta nende kehalist võimekust. Mida te teada saite?

Nende harjutuste all käsitleme eelkõige kolme kehalise võimekuse liiki, mis on seotud tervisenäitajatega. Üks on painduvusvõimekus, teine on vastupidavusvõimekus ja kolmas on jõuvõimekus.

Painduvuse koha pealt võib öelda, et tulemus on rahuldav. Aga mis on oluliselt langenud, on jõuvõimekus, seda eriti kätejõu osas. Samuti on vähenenud vastupidavusvõimekus.

Näeme, et kui õpilased, kes on füüsiliselt inaktiivsed, neist saavad inaktiivsed täiskasvanud, siis nende füüsiline võimekus vanas eas on nii madal, et nad ei tule iseendaga toime. See tähendab riigile suuremat hoolekandekulu.  

See ei tähenda inimesele mitte ainult seda, et ta ei jõua vanas eas üle neljarealise sõidutee minna, vaid oht on ka vaimses mõttes. On dementsuse ja Alzheimeri tõve oht, kui me ei aktiveeri oma vereringet, ei hoia oma aju. Nii langeb ka rahva vaimne potentsiaal.

Mida kangilripe, üks nendest kehalise võimekuse ülesannetest, näitab?

5–15 sekundit on 16-aastaste tüdrukute puhul hea tulemus, sest see näitab, et käejõud suudab ületada keharaskuse. Seda on vaja meil igapäevases elus toimetulekuks, kasvõi majapidamistöödega tegelemiseks, lastega tegelemiseks. Või siis kui tänaval libedaga liikuda ning kukkuda ja käed ette panna, siis tugevate kätega ei juhtu nii kergesti ka luumurdusid. Igasugune lihastöö parandab ka luu ainevahetust ja selle kaudu tõstab luutihedust ning need luud on tugevamad.

Kuristiku Gümnaasiumi direktor ja kehalise kasvatuse õpetaja Raino Liblik

Fakt, et gümnaasiumiõpilased on kehaliselt vähem aktiivsed kui põhikooli 6. või 8. klassi lapsed, on Libliku sõnul juba esimese kooliastme puudujääkidele. Näiteks sellele, et vanemad pole õhutanud lapsi liikuma või pole koolis soodustatud tegevus- ja õuevahetundides liikumist. Liikumisharjumust tuleb tekitada maast madalast.

Lisaks spordile ja liikumisele on veel väga palju mõjureid, mis tänapäeva noort mõjutavad ja kisuvad teda sealt eemale. Kõige klassikalisem on loomulikult virutaalmaailma ja nutimaailm.

Siin on hästi oluline loomulikult vanemate selline mõistlik tugi ja roll, aga loomulikult ka eeskuju. Mida nädalavahetusel tehakse, kas perekond istub nutitelefonis või tehakse õues üks tore matk või rattasõit.

Raino Liblik tõi näiteks vastupidavustesti, kus õpilased peavad jooksma järjest kolm kilomeetrit. Tema sõnul suudab seda hästi sooritada vaid kolmandik õpilastest, kolmandik aga ei suuda seda vahemaad jooksusammul läbida.

Liblik on täheldanud ka seda, et lastel on järjest vähem tahtmist soorituse nimel pingutada või võistelda, liiga kergesti antakse alla. Sageli loodavad lapsed tulemusi kiiresti ja kergesti ning loobuvad kergekäelisest, kui saavutus nõuab pingutust.  

Kuristiku Gümnaasium on liitunud Liikuma kutsuva kooli programmiga, mis tähendab, et kool on loonud võimalused lastele igal võimalusel liikumiseks. Näiteks vahetundides korraldab õpilasesindus rütmika muusika saatel tantsuvahetunde, mida lapsed väga armastavad. Kooliõuele on tehtud turnimiseks seiklusrada. Suuremate klasside lapsed mängivad vahetunnis lauatennist, väiksematele on keksukastid ja ronimissein.

Liblik kirjeldab, et ka tunnis on võimalik vastamisel kasutada liikumist: õige vastuse korral tooli peale, vale vastuse puhul tooli alla ronida. Tartu Ülikooli liikumislabori teadlaste eest veetav algatus on õpetajatele pakkunud hulga aktiivse liikumisega ülesandelahendusi.

Liblik teab hästi sedagi, et on õpetajaid, kes pelgavad tunnis või ka vahetunnis õpilaste aktiivsemat liigutamist, kuna kardavad, et siis kaob tunnis kord käest. Liblik aga ütleb omast kogemusest, et lapsed, kes on saanud vahetunnis liikuda keskenduvad ja alluvad tunnikorrale palju paremini kui pikalt istunud lapsed.

"Eesti koolinoorte kehalise võimekuse testimise ja liikumisaktiivsuse ning seda mõjutavate tegurite uuringu" tegid lisaks Saima Kuule Tallinna Ülikooli erikehakultuuri lektor Kirsti Pedak, Karin Baskin, TLÜ füsioloogia dotsent, TLÜ Haapsalu kolledži Tervisedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskus ning TERE KK. Lisaks aitasid 11 maakonnas, kokku 43 koolis küsitlusi ja teste teha ligi 40 üliõpilast.