Kuidas on võimalik peatada laste liikumisaktiivsuse langust? Mitte – kuidas liikumisaktiivsust tõsta, vaid kuidas selle langust peatada? Kurb, kas pole!? Küsija on Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi juhataja professor Priit Kaasik. Ta arutleb laste kehalise kasvatuse ja üldise liikumisharjumuse üle.

Statistiliselt justkui ei ole midagi lahti! Aga oleneb vaatenurgast.

• Ülekaaluliste laste arv on kümne aasta jooksul Eesti haigekassa andmetel peaaegu kahekordistunud.
• Aastas haigestub üle 80 000 uue patsiendi südame-veresoonkonnahaigustesse. See on Eestis üks peamisi surmapõhjuseid.
• Kaks kolmandikku meie rahvastikust liigub vähem kui neile heaks terviseks vajalik oleks.
• Praktiliselt pooled kaitseväkke astujad ei suuda täita kõiki ettenähtud kehalisevõimekuse teste.
• Liikumislabori uuringutest selgub, et õpilased tajuvad, et nad ei saa koolist piisavalt infot, miks liikumine oluline on. Nad soovivad, et saaksid kehalises kasvatuses valida erinevate liikumisvõimaluste ja spordialade vahel.

Elame ja oleme sellises olukorras, kus peab paradoksaalsel kombel küsima – kas järjest rohkem võimalusi sporditegemiseks töötab liikumisaktiivsusele vastu?

Rahva- ja tervisespordi ürituste arv on muljetavaldav, samuti nendel osalevate inimeste hulk. Sellist hulka spordirajatisi ja sportimisvõimalusi nagu praegu, pole Eestis kunagi varem olnud. Ometi kerkib liikumisvaegus esile järjest süveneva probleemina.

Kuidas kehaline kasvatus peaks liikumisprobleemi leevendama?

Kas kehaline kasvatus on see, mis peab lahendama kõik probleemid? Kindlasti mitte. Aga mis see kehaline kasvatus ja liikumisõpetus siis on ja mis on tema eesmärk?

Jällegi on tegemist paradoksaalse olukorraga – täna kehtivad ainekavad võimaldavad peaaegu kõike: seda, et tund oleks huvitav; et õpilastel areneks liikumisrõõm ja areneks kehaline võimekus ning hindamissüsteem oleks õiglane ja kõikidele arusaadav.

Samas vaatavad meediast vastu pealkirjad:

„Õuduste tund ehk miks mulle kehaline kasvatus ei meeldi“ (Delfi Rahva Hääl, 2011)

„Kehaline kasvatus kui valus piitsahoop“ (Delfi Noorte Hääl, 2011)

„Miks on kehaline kasvatus nii vastik?“ (Eesti Päevaleht, 2015)
„Kehalise kasvatuse hindamissüsteem on jabur: õpilased tunnevad hea hinde normi saavutades kurgus veremaitset“ (Delfi Noorte Hääl, 2016)

Need on seisukohad, millele suur hulk asjaosalisi küll vastu vaidleb. Kuid rumal oleks neid eirata. Need on seisukohad, mis jäävad kõlama ja mille kaudu kujundatakse hinnanguid.

Hoopis vähem on heakskiitvaid näiteid. Üks selline ilmus möödunud aastal Eesti Päevalehe juhtkiri „Kehaline kasvatus, kõige tähtsam aine“ ja see ütleb järgmist:

„Pööret paremusele ei saa tulla enne, kui muutub üldine suhtumine kehalisse kasvatusse. Osa õpetajaid ja lapsevanemaid peab seda endiselt vähem tähtsaks kui koolipingis istumise aineid, matemaatikat, keeleõpet. Vanal ajal, kui lapsed vahetundidel ja pärast tunde palli mängisid ja puude otsas ronisid, võis see tõesti vähem tähtis olla. Tänapäeval enam mitte. Laste tasakaalustatud arengu huvides peab kehalise liikumise kooliprogrammis kõrgemale kohale asetama.“

Aga kindel on see, et ükski õppeaine ei asetu kuhugi, eriti kõrgemale kohale iseenesest.

Liikumisõpetus ei saa olla raketiteadus

Seega kerkib uuesti küsimus, mis on liikumisõpetuse aine eesmärk või siis millised on eesmärgistatud valdkonnad, oskused ja väljundid, milleni õpilane, õpetaja ja ainekava välja peavad jõudma?

Enne oli mainitud vabadusi. Võib kõlada kummaliselt, et vabadust võetakse kritiseerida, aga ometi tundub, et liigne vabadus võib tekitada olukorra, kus seda ei osata õigesti kasutada. Vabadust saab ka kergesti kuritarvitada!

Kas on õige öelda, et kehtiv ainekava on liigselt spordialade tehniliste elementide keskne? Siit tuleneb vähemalt osaliselt ka probleem hindamise juures – mida tegelikult hinnatakse ja kuidas hindamine lõppeesmärki teenib? Kas pole mitte juhtunud nii, et vahendid, mis peaksid aitama saavutada eesmärke, on muutunud märkamatult eesmärkideks iseeneses?

Näiteks pallivise on vahend selleks, et õpilasel on võimalus viskamisoskust kasutada erinevaid pallimänge mängides, heitealasid sooritades jne. Seega on oluline, et õpilane saaks aru, miks see oskus on oluline ja hindama ei peaks üksikut nö „steriilset“ sooritust.

Mida inimene on teinud, seda saab inimene ka muuta – meie enese kätes on kui mitte kõik, siis suur hulk võimalusi kujundada olukord ümber nii, et vahendid muutuksid tagasi vahenditeks ja seeläbi selgineksid eesmärgid, moodsama sõnaga fookused, ning usutavasti areneks ka arusaadav ja motiveeriv tagasiside hindamise näol.

„Orandum est ut sit mens sana in corpore sano.“ – „Tuleb paluda, et oleks terve mõistus terves kehas.“ See on aktuaalne ka täna ja me kõik saame seda enda jaoks mõtestada.

Siinkohal tuletaksin ma meelde hiljutise Stephen Hawkingsi väljaütlemise: Kosmose uurimine ja sellega seonduv on keeruline, kuid keeruline ei saa olla see, mida me endale suhu paneme ja kui palju paneme. Tänapäeval on tehtud söömisest ja liikumisest raketiteadus, kuna on palju võhikuid, kes ei oska oma tervist hoida ega treenida, kuid see ei peaks nii olema.

Ja see on ju tõsi. See ei peaks nii olema.

Liikumisfoorumit “Kehaline kasvatus – elukestva liikumisharjumuse kujundaja?” on võimalik järele vaadata siin: