Seost väiksema depressiooniriski ja suurema füüsilise aktiivsuse vahel on nähtud juba mitmetes eelnevates uuringutes. Vaatluslikel uuringutel on aga omad puudused. Alati võib juhtuda, et paremas tujus inimesed teevad lihtsalt rohkem sporti ja viibivad rohkem vabas õhus. Samuti pole veel päris selge, kas parem on liikuda rohkem või piisab juba veidigi aktiivne olemisest.

Martina Svensson Lundi Ülikoolist lootis leida küsimustele parema vastuse maailma suurimal maratonil, Vasaloppetil osalenud inimeste kohta kogutud andmetega. Sõltuvalt võistlusest tuleb läbida osalistel suuskadel vähemalt 30 kilomeetrit. Kõige pikem distants ulatub 90 kilomeetrini.

See kindlustas, et võistluse lõpetanud olid teinud enne seda tõenäoliselt põhjalikult trenni. Eelnevate uuringute põhjal liigub keskmine maratonil osaleja nädalas vähemalt neli tundi. Paremast vormist annab aimu veel nende suurem hapniku tarbimine.

Töörühm võttis kõrvale ka Rootsi patsiendiregistri ja valis sealt võrdlusmomendi loomiseks välja sama palju samu vanu ja samast soost inimesi. Ühesemate tulemuste saamiseks heitsid nad kõrvale kõik varasemate füüsiliste või vaimsete terviseprobleemidega inimesed. Kokku hõlmas uuring ligi 400 000 inimest. Parimal juhul oli võimalik teadlastel jälgida registrite abil nende elukäiku 21 aastat.

Svensson leidis kaaslastega, et keskmiselt oli maratonil käinute risk haigestuda depressiooni ligi 50 protsenti väiksem. Sarnast seost võis näha nii meeste kui ka naiste puhul. Erilist rolli ei mänginud seejuures osaliste haridustase. Samas polnud neil võimalik uurida näiteks suitsetamise või toidusedeli mõju.

Lisaks märkasid teadlased, et maratoni kõige varem lõpetanud ehk tõenäoliselt kõige paremas vormis meeste depressioonirisk oli veel palju väiksem. Teisisõnu näis olevat suurem füüsiline aktiivsus toovat kasu vaid meestele. Töörühm kahtlustas, et parema ajaga lõpetanud naisi kannustas osaliselt rohkem liikuma lootus kaalu kaotada või hoida end väliselt paremas vormis. See seostub täiendava stressiga.

Svensson nentis kaaslastega, et uuring ei ütle midagi selle kohta, miks või kuidas kehaline aktiivsus inimesi depressiooni eest kaitseb. Üha populaarsema idee kohaselt aitab vähendada regulaarne treening keha põletikulisust. Viimast omakorda seostatakse mitmete psüühiliste haigustega.

Oma roll võib olla veel näiteks treeningu käigus vabanevatel endorfiinidel, mis tekitavad sõna otseses mõttes heaolutunde. Teiste hinnangul võib peletada trenn muremõtteid, kuna selle vältel pole lihtsalt aega neid mõelda. Ühe või teise oletuse eelistamine nõuab töörühma hinnangul täiendavaid loomkatseid.

Isegi täpset mehhanismi teadmata on kehalise aktiivsuse kasulik mõju töörühma sõnul inimeste vaimsele tervisele arvatust suurem. Seejuures tõid teadlased välja, et eriliselt kasulik mõju näib olevat eelnevate tööde põhjal meeskonna tööd nõudvatel spordialadel. Kõrge peapõrutuse riskiga spordialadel nagu hokil või poksil näib olevat vastupidine mõju.

Uurimus ilmus ajakirjas Psychiatry Research.