Jyväskylä Ülikooli teadlased koos tervise- ja liikumisuuringute keskusega LIKES analüüsisid teadusartikleid, mis kirjeldasid liikumisaktiivsust pikaajalistele andmetele tuginedes. See võimaldas näha seoseid liikumisaktiivsuse ja elukaare vahel. Teada on, et elukaare jooksul inimeste liikumisharjumused muutuvad, kuid kas ja millised on seal korduvad mustrid?

Ühtekokku tuvastasid soome teadlased 27 artiklit, mis käsitlesid liikumisaktiivsust elukaare muutuste kontekstis. Teadlased suutsid tuvastada mitu erinevat trajektoori, mis näitavad liikumisaktiivsuse muutust. See uuring võimaldab kaardistada võtmeperioodid inimeste eludes, kus ennetustöö ja teadliku tähelepanu pööramisega saab inimesi võimestada rohkem liikuma.

Näiteks ühena neist trajektooridest toodi välja see, et kehaline aktiivsus hakkab vähenema kooliminekueas ehk umbes 7. eluaastal. Uuringu esimene autor Irinja Lounassalo selgitas, et kui lapsed hakkavad kooli minnes üldiselt vähem liikuma, siis need lapsed, kes ka lasteaia või eelkooli ajal ei ole kuigi palju liikunud, liiguvad veel vähem. Kooliminekuea ja liikumise vähenemise vaheline seos võib seisneda selles, et koolitundides istutakse aasta-aastalt järjest rohkem ning koolikorraldus soosib liikumisaktiivsuse vähenemist.

Teismelised loobuvad spordiringidest

Artiklis tuuakse välja, et kui esimese ja teise kooliastme lapsed käivad veel spordiringides, siis teismeeas väheneb seegi. Seega väheneb laste üldine kehaline aktiivsus kooli minnes, kuid langeb veelgi spordiringide arvelt teismeeas.

Analüüsist tuli välja seegi, et lapsed kipuvad ennast nägema kehaliselt aktiivsematena kui nad tegelikult on. Näiteks nende uuringute põhjal, kus lapsed hindasid ise oma füüsilist aktiivsust, hakkas laste füüsiline aktiivsus langema umbes kümnendal eluaastal, samas füüsilise aktiivsuse ja võimekuse vähenemist oli teistes uuringutes näha juba 7. eluaastal.

Kindlasti on huvitav teada, millise elukaaretrajektooriga inimestel on tervislikud liikumisharjumused. Ühena sellistest tõid teadlased uuringus välja kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega valged eakamad mehed, kes oma elus ei suitsetanud, kel ei esinenud kroonilisi haigusi ja kes nooremas eas olid tegelenud aktiivselt spordiga. Seega lihtne tõde: tervislikud eluviisid noorena toetavad kehalist aktiivsust ka vanemas eas.

Eakaid sunnib liikuma tervisehäda

Lounassalo sõnul teevad inimesed vähem sporti ja liiguvad tervikuna vähem, mida vanemaks nad saavad. Ükski ülevaateartikli valimisse jõudnud teadusuuring ei näidanud seda, et teatud eagruppides või elukaaretrajektooril inimeste füüsiline aktiivsus kasvaks. Ehkki ühest uuringus ilmnes siiski väike liikumisharjumuste muutus just eakate puhul 50–70-aastaste hulgas on märgata õige väikest liikumisharjumuse kasvu ning kuigi sellele pole ühest põhjendust, on see ilmselt seotud asjaoluga, et tervis hakkas minema kehvemaks ning arsti soovitusel asuti rohkem liikuma.  

Küll aga laotakse liikumisharjumusele alus juba lapsepõlves, mistõttu on eriti oluline suunata lapsi just kooliminekueas rohkem liikuma. Uuringu autorid toovad lihtsa reeglina välja aga selle, et liikumisaktiivsus ei kasva, vaid kahaneb vanusega. Kuid tervisele on parem see, et inimene liiguks ning mida rohkem liigutakse noorena, seda liikuvamad ollakse eakana.

Teadlaste soovitused uuringu tulemustest lähtuvalt:

• Kooliminekueas lapsi tuleb teadlikult suunata rohkem liikuma. Näiteks kooli- ja kodutee võiks käia jala või sõita rattaga.
• Selleks, et lapsed saaksid liikuda rattaga, rulluiskude, tõukerattaga või jala peab hoolitsema selle eest, et kooli juurde läheksid kergliiklusteed.
• Lapsi tuleb ärgitada käima spordiringides lasteaias, kuid veel enam kooli minnes.
• Teismelistele tasub selgitada kehalise aktiivsuse vähenemisega kaasnevaid tervisemõjusid ning veenda neid spordiringides osalemist jätkama.
• Lastele on suurim eeskuju see, kui nende vanemad samuti spordiga tegelevad ning on kehaliselt aktiivsed.

Võib küsida kas Jyväskylä ülikooli teadlaste analüüsi aluseks olnud teadusartiklite valim sel teemal oli ikka piisav – vaid 27 artiklit. Valiku tegid nad õigupoolest esinduslikes teadusandmebaasides indekseeritud 828 artikli hulgast, hinnates erinevaid kriteeriume uuringu sobivuse ja metoodika kohta. Eesmärk oli välja valida just need uuringud, mis olid pikaajalised, käsitlesid elukaare ja liikumise seosed ning tõid välja täpsed rahvastikugrupid. Seega võib öelda, et ülevaateartikli eesmärgipüstituse seisukohalt oli taoline valim õigustatud.

Uuring ilmus ajakirjas BMC Public Health.