Sellisele järeldustele jõudis Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis doktoritöö kaitsnud Triin Rääsk, kes igapäevaselt lastele ja täiskasvanutele ujumistrenne annab.

Doktoritöö peamine eesmärk oli hinnata kuivõrd on seotud subjektiivsed kehalise aktiivsuse mõõtmise meetodid, näiteks küsimustikud, ja objektiivsed kehalise aktiivsuse mõõtmise meetodid, näiteks aktiivsusmonitorid.

Säärast uurimust ajendas doktoranti tegema asjaolu, et laste ja noorte kehaline aktiivsus on viimastel kümnenditel oluliselt vähenenud. Kuigi noorte aktiivsuse mõõtmine on keeruline, on see ja teised sarnased uuringud rahvatervise seisukohast olulised.

Noorte liikumine väheneb just puberteedieas, mil keha on tegemas viimast kasvuspurti ja noores organismis toimuvad suured muutused. “Teadlased seostavad vähest kehalist aktiivsust mitmete haigusseisunditega, teiste seas näiteks diabeedi, kõrge vererõhu ja rasvumisega,” selgitas Rääsk. “Kehv füüsiline aktiivsus lapse- ja noorukieas on seotud ka kehvema koordinatsiooniga, mis raskendab mitmete sportlike tegevuste harrastamast ka täiskasvanueas.”

Kehalist liikumist on keeruline hinnata

Kehalise aktiivsuse mõõtmise teeb sageli keeruliseks see, et küsitluse teel saadud vastused ei pruugi olla täpsed ning GPS-seadmed ja aktiivsusmonitorid ei pruugi sobida kõigi sportlike harrastuste jaoks.

Triin Rääsk püüdiski doktoritööga välja selgitada, kuidas on puberteedieas poistel kehalist aktiivsust otstarbekas hinnata: kas odavate ja suuri valimeid võimaldavate küsimustike abil või vähem kättesaadavate ja kallite ning piiranguid seadvate aktiivsusmonitoridega.

“Kuigi monitorid on kahtlemata täpsemad ei ole need veekindlad ja nii ei saa me neid kasutada näiteks ujumistrennides,” selgitas Rääsk. “Muidugi on olemas ka uuemad veekindlad seadmeid, kuid täna on need veel liiga kallid, et teadlased saaksid neid suuri valimeid uurides kasutada.”

Rääsk järeldab tehtud uuringu põhjal, et laste kehalisest aktiivsusest võimalikult täpse ülevaate saamiseks tuleks uuringutes kombineerida mõõteseadmeid ja küsimustikke.

Samas nendib ta, et praegu kasutusel olevad küsimustikud tuleks oluliselt konkreetsemaks muuta. “Eriti need, mida me laste puhul kasutame, sest nagu meetodeid võrdlevast uuringust selgus, siis vähemalt Eesti lapsed ei tea kui palju nad päevas liikuma peaksid ega oska ka hinnata kui palju nad tegelikult liiguvad.”

Siinkohal olgu öeldud, et rasvumise või ülekaalu vältimiseks puberteedieas soovitab maailma terviseorganisatsioon kõigil 5–17-aastastel liikuda päevas mitte vähem kui 60 minutit viisil, et see pakuks kehale mõõdukat kuni tugevat koormust. Seejuures peaks sellest 60 minutist, või veel parem 90 minutist, moodustama tugev kehaline aktiivsus vähemasti 15 minutit.

“Paraku ei tea lapsed ise sellest soovitusest sageli midagi ning nende teadlikkust tuleks selles osas tõsta,” arvas Rääsk. “Ent isegi siis, kui noored on sellist soovitust kuulnud, ei suuda nad adekvaatselt hinnata, kui suure osa nende päevasest liikumisest moodustas mõõdukas kehaline aktiivsus ja kui suure osa tugev kehaline aktiivsus. Selle määramisega jäävad sageli hätta isegi täiskasvanud.“

Mõõdukaks aktiivsuseks loetakse liikumist, mille tulemusel kiireneb liikuja südametegevus ja sageneb hingamine – näiteks tempokas kõnd, jalgrattasõit, puude lõhkumine. Tugevaks aktiivsuseks nimetatakse tegevust, mis ajab higistama ja põhjustab tugevat hingeldamist – kiire spurt, intensiivne müramine, matsu mängimine.

Rääsk jätkas: “Samas oskaksid noored üsna hästi vastata küsimusele, mitu filmi nad päeva jooksul vaatasid või kas nad õhtul õues jalgpalli ka mängisid.”

Sellepärast soovitab ta laste kehalisest aktiivsusest parema ülevaate saamiseks praegu kasutuselolevad küsimustikud kriitiliselt üle vaadata ja nende sõnastust oluliselt konkreetsemaks ning eakohasemaks muuta.

Puberteedieas poiste kehalise aktiivsuse uuringus osalenud Lõuna-Eesti poiss. (Foto: Erakogu)

Subjektiivsed hinnangu pole täpsed

Mitme aasta andmeid analüüsides leidis Triin Rääsk, et üldiselt püsisid kehaliselt aktiivsed Lõuna-Eesti poisid aktiivsed kogu uuringu vältel. Ja need, kes olid uuringu alguses vähem aktiivsed, olid seda samamoodi ka kogu uuringu jooksul.

Samas selgus ka, et ülekaalulised ja vähem aktiivsed oskasid oma tegelikku aktiivsust veidi täpsemalt hinnata kui noormaalkaalus ja kehaliselt aktiivsemad eakaaslased.

Normaalkaalulised kippusid arvama, et liiguvad vähem, kui nad seda tegelikult tegid. Ülekaalulised liikusid neist oluliselt vähem aga oskasid oma kehalist aktiivsust täpsemini hinnata.

Triin Rääski doktoritöö on osa neljaaastasest puberteedieas poiste terviseuuringust. Suur uuring algas juba 2009. aastal kui vaatluse alla võeti umbes 300 Tartu ja lähiümbruse koolidest tavalised vabatahtlikud kolmanda ja neljanda klassi poisid (11–12-aastased). Kaasati ka nende vanemad.

Vaatlusalused jaotati kehamassiindeksi järgi normaal- ja ülekaalulisteks ning neid uuriti neljal järjestikusel aastal. Igal aastal toimusid mõõtmised samal aastaajal. Uurimispäeval määrati vaatlusalustel keha koostis ning samuti täitsid uuritavad kehalise aktiivsuse küsimustikud. Seejärel kandsid nad aktseleromeetrit ehk kehalist aktiivust mõõtvat monitori seitsme järjestikuse päeva jooksul. Lisaks täitis lapsevanem küsimustiku oma lapse kehalise aktiivsuse kohta samal uuritaval perioodil.

Triin Rääsk kaitses doktoritöö “Subjektiivselt ja objektiivselt mõõdetud kehalise aktiivsuse seosed normaal- ja ülekaaluga puberteediealistel poistel” Tartu ülikoolis. Teda juhendasid dotsent JarekMäestu, professor Kenn Konstabel ja professor Toivo Jürimäe; oponeeris dotsent Arunas Emeljanovas Leedu Spordiülikoolist.