Hiljutistest andmetest selgub, et üha enam koolilapsi maadleb ülekaalulisuse või suisa rasvumisega. Ülemäärase kehakaaluga noorte hulk on kiiremini kasvanud poiste seas. Tüdrukutest on ülekaalulised või rasvunud 15 protsenti, poistest aga neljandik, seda vanuses 11–15 eluaastat.

Ülemäärase kehakaaluga laste hulk suureneb vanusega. Osati on see seotud sellega, et vanemaks saades liigutakse järjest vähem. Tartu Ülikooli liikumislabori juhataja ja tervisekasvatuse kaasprofessor Merike Kull rääkis, et väikeste laste jaoks on liikumine igati loomulik, enamasti viienda klassini ehk 11.–12. eluaastani. "Kui selles vanuses lastele luua liikumisvõimalusi, näiteks õuevahetunnid koolides, siis tekivad mängud ja lapsed jooksevad ringi," lausus kaasprofessor.

Sealt edasi tekivad lastel aga teistsugused huvid, mistõttu liikumine muutub vähemtähtsaks. Liikumise puhul tuleb vahe sisse ka selles osas, kas laps elab maal või linnas. Kuigi sageli võib jääda mulje, et maalapsed liiguvad rohkem, selgub Kulli sõnul eri andmeid vaadates, et hoopis linnalapsed liiguvad rohkem.

Põhjus seisneb tema sõnul selles, et linnalastele on erinevates treeningutes ja huviringides käimine lihtsam. "Maalapsega võib juhtuda see, et koolibuss viib ta hommikul kooli ja kui kooli juures ei ole ühtegi treeningut või aktiivset huviringi, siis koolibuss viib ka õhtul koju. Kodus võib aga ette tulla rohkem istuvaid tegevusi," selgitas ta.

Alla poole lastest liigub piisavalt

Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste järgi peaksid lapsed ja noored liikuma iga päev mõõduka kuni tugeva intensiivsusega vähemalt 60 minutit, täiskasvanud aga 150 minutit nädalas. Tartu Ülikooli liikumislabori teadlased on viinud läbi erinevaid uuringuid, et näha, kui palju ja hoogsalt Eesti lapsed liiguvad. Selleks kasutatavad nad liikumisandureid, mille abil saab mõõta seda sekundi täpsusega. Sealt ongi selgunud, et normi täitvaid lapsi on Eestis alla poole ehk umbes 43 protsenti. Täiskasvanutest täidavad soovitusliku normi pooled.

Tartu Ülikooli liikumise ja spordibioloogia professor Jarek Mäestu ütles, et kui laps liigub vähe, siis ilmselt liigub ta vähe ka täiskasvanuna. See võib ka täiskasvanueas kaasa tuua mitmeid terviseprobleeme ja ülekaalulisuse. "Ehk siis laste liikumise pealt saame ette näha, milline on Eesti rahva tervis 10–15 aasta pärast ja kuhupoole see suunduda võiks," ütles Mäestu.

Kui võrrelda erinevaid andmeid aastatetaguste andmetega, siis nende põhjal tuleb Merike Kulli sõnul välja, et ajas on liikumist jäänud napimaks. Seda vaatamata sellele, et  treeningutel osalemine ei ole laste ja noorte seas iseenesest vähenenud. "Vähenenud on eelkõige tavaliikumine. See tähendab, et kooli, treeningule või sõprade juurde minemiseks kasutatakse rohkem neljarattalisi võimalusi. Ma arvan, et hoolivate lastevanematena sageli vaadatakse, et laps jõuaks ilusti õigeks ajaks kooli ja ollakse valmis pakkuma autosõiduteenust. Kui vastupidi mõelda, siis saaksime pakkuda aktiivsemat liikumist ja mõelda, kuidas kasvõi osa kooliteest võiks olla lapse jaoks aktiivsem," lausus ta.

Nii Eesti kui ka välismaa uuringutest selgub Kulli sõnul, et poisid liiguvad rohkem kui tüdrukud. "Kui vaatame koolipäeva jooksul liikumist, siis tüdrukutele meeldib rohkem jalutada. Poisid eelistavad mängulisi tegevusi, näiteks sport- ja pallimängud," ütles Kull.

Erinevad uuringud, erinevad tulemused

Ka statistikaamet on uurinud, mida noored oma ajaga teevad. Aastail 2019–2021 korraldatud ajakasutuse uuringu andmetest tuli välja, justkui ei oleks Eesti laste liikumisega erilisi probleeme. Merike Kull selgitas, et vahe tuleb sisse uuringute metoodikas. Ajakasutuse uuringus peavad lapsed ise panema kirja, kui palju nad päeva jooksul liiguvad. Näiteks, kui laps on tund aega trennis, siis kirja lähebki 60 minutit treeningut.

"Me oleme aga vaadanud väga detailselt, mis treeningutel toimub. Kui liikumisandurid on peal, siis näeme, et ühest tunniajasest treeningust moodustab tegelik liikumisaktiivsus kuskil 30 protsenti. See tähendab umbes 23 minutit," rääkis Kull. Seda seepärast, et tund aega trenni ei koosne ainult kehalisest tegevusest, vaid selle aja jooksul treener selgitab, parandab tehnikat, arutleb, miks mingeid harjutusi tehakse ja kuidas saaks paremini. "See teadmine on ka oluline, et ainult treeningul käimine ei taga piisavat liikumisaktiivsust. Eriti, kui käiakse kaks-kolm korda nädalas tund-poolteist. See on siis kõigest üks osa soovituslikust liikumisaktiivsusest," ütles ta.

Merike Kull rääkis sedagi, et laste liikumisaktiivsus on koolipäevadel kõrgem kui nädalavahetustel, mil ainult kolmandiku vastab liikumissoovitustele. "See on nüüd küll lastevanemate vastutus, et tehakse nädalavahetusel ka väike matk või minnakse koos rattaga sõitma ehk siis isiklik eeskuju on oluline," sõnas kaasprofessor.

Kui kõrvutada Eesti laste liikumist ülejäänud Euroopaga, siis Eesti lapsed paigutuvad Jarek Mäestu sõnul keskele. "Ehk et meil on paremini kui Lõuna-Euroopas, aga kindlasti kehvem olukord kui Põhja-Euroopas," lausus ta.

Positiivses võtmes paistab tema sõnul aga silma 2,1-miljonilise elanikuga Sloveenia. "Sloveenias on riiklikul tasandil selle teemaga päris pikka aega tegeletud. See kannab vilja, sest kui vaatame sporti, siis on vähe neid spordialasid, kus Sloveenia sportlased kõrgeid kohti ei nopiks. Ega sloveene ole ka palju ja nad mitte ei ole ainult individuaalselt tugevad, vaid neil on ka väga tugevad pallimängukoondised. Ehk et kõik on võimalik, aga see tahab süsteemset tööd ja võtab aega," sõnas ta.

Jarek Mäestu osales hiljaaegu üheskoos teiste Euroopa riikide teadlastega projektis, kus vaadati, kui kehaliselt võimekad on lapsed eri riikides. Kehalise võimekuse hulka kuulub muuseas ka vastupidavus ja jõud. Kehaline võimekus ja liikumine on aga tihedalt seotud. "Me ei saa olla kehaliselt väga võimekad, kui me ei liigu. Kui me mõõdame lapse vastupidavustaset, siis selle põhjal saame öelda, millist potentsiaalset terviseriski võib see lapsele tähendada," rääkis ta.

Referentskõverate väljatöötamiseks lõi Mäestu projekti partneritega platvormi, kus teatavaid teste sooritades saab laps, lapsevanem või õpetaja tulemusi sisestada. Nende tulemuste põhjal antakse automaatselt tagasiside, milline on lapse terviserisk ja kus asetseb ta erinevate riikide vaates.

Samuti saab seeläbi anda esmast tagasisidet. Näiteks, kui konkreetse lapse võimekus vajaks järeleaitamist, siis mida selleks teha. "Tegelikult on see abivahend lapsevanematele, aga ka kooli kehalise kasvatuse õpetajatele, kuidas õpetada last või noort," lausus ta.

Selle abil saaks ka tulevikus üles ehitada liikumistunde, et need oleksid rohkem eesmärgistatud. "Et ei oleks ainult üks mõõtmine, kui kiiresti laps jookseb, vaid tulemus pannakse lapse jaoks mingisugusesse konteksti," ütles Mäestu.

Õuevahetunnid ja -mängud

Üks viis, kuidas lapsi rohkem liikuma saada, on liikuma kutsuva kooli projekti, mis vaatab koolipäeva tervikuna. Samuti seda, kuidas on võimalik tuua liikumist koolipäeva loomuliku osana laste päevadesse. Alustatakse sellest, kuidas lapsed üldse kooli tulevad. Merike Kulli sõnul on näha, et kui kooli juures on rohkem rattaparklaid, siis tulevad ka lapsed rohkem rattaga kooli. Samuti on olulisel kohal õuevahetunnid.

Liikuda saab ainetunniski, sest õpetajatel on võimalik kasutada erinevaid meetodeid, et katkestada järjestikkust istumisaega. Lisaks julgustab liikuma kutsuv kool koolides tegema õuevahetunde.

"Põhjamaades ei aruta keegi selle üle, kas lapsed võiksid iga päev koolipäeva jooksul õues käia. Meil on siin veel arenguruumi, aga üha enam näeme, et õuevahetund tekib koolipäevadesse," lausus Kull.

Õuevahetunnid on olulised, sest see on aeg, mil lapsed saavad rohkem liikuda ja nad seda ka teevad. Õuevahetunnid algavad 20 minutist, aga mõni kool tahab suisa tunniajalist õuevahetundi teha. "See on väga õige, sest mängu alustamiseks on ka aega vaja. Rääkimata riide panemisest," ütles kaasprofessor.

Kuna sageli jõuavad vanemad koju siis, kui talveperioodil on õues juba pime, siis vanematel on Kulli sõnul hea meel, kui lapsed saavad juba päeval õues viibida. "Alati ei pruugi ka lastel kodu ümbruses olla kedagi, kellega mängima minna. Õuevahetund on just selleks loodud," sõnas Kull.

Täiskasvanutega pole lood paremad

Suur murekoht on ka täiskasvanute puhul see, et istutakse liiga palju. Jarek Mäestu sõnul on see heaoluühiskonna üldisem suundumus: elud muutuvad mugavamaks. "Inimese organism on väga kohanduv nii heas kui ka halvas mõttes. See kohandub just selles valguses, et kui vähegi on võimalik energiat säästvalt läbi saada, siis kipume seda endale ka lubama," lausus ta. Kasutusele võetakse kõik uuendused, mis elu mugavamaks teevad.

Mitmed uuringud on tema sõnul näidanud sedagi, et kui inimene päevas jookseb 30 minutit, aga ülejäänud osa ajast istub, siis sellest on vähe kasu. Kõige olulisem on vähendada hoopis istumisaega. Liikumine on tema sõnul oluline, sest lihased saavad tööd, jõuvõimed on paremad, luud saavad koormust ja muutuvad seeläbi tugevamaks. "Organism õpib ise ennast nii-öelda paremini taastama ja üles ehitama, mida istudes väga sageli ei juhtu," rääkis Mäestu.

Viimastel aastatel on muutunud eeskätt see, et need inimesed, kes on niigi aktiivsed, liiguvad veelgi rohkem. Ehk inimesi, kes liiguvad kolm-neli korda nädalas, on Mäestu sõnul juurde tulnud. Seda võib selgitada sellega, et liikumisest räägitakse üha enam. Samuti on järjest enam erinevaid spordiüritusi, kus mõeldakse kõigi peale ja pole ainult võistluslikku formaati. Teistpidi on Mäestu sõnul aga suurenenud nende inimeste hulk, kes liikusid varem vähe ja nüüd istuvad veelgi rohkem.