Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et 5–17-aastased lapsed peaksid iga päev aktiivselt liikuma vähemalt tund aega. Koolipäeval liigub piisavalt aga 7–13-aastastest Eesti õpilastest vaid iga neljas. Tartu Veeriku kooli kehalise kasvatuse õpetaja Evaliis Seileri sõnul näeb ta koolis, kuidas lapsed ise tahavad liikuda. Seda esineb rohkem esimeses kooliastmes ehk esimeses kuni kolmandas klassis. Teises kooliastmes jääb liikumist juba vähemaks ning kõige rohkem istuvad koridorides kolmanda astme õpilased.

"Meie koolil on väga mõnus õueala. Kui päike välja tuleb ning ilm vähegi soosib, käivad noored palju õuealal või staadionil mängimas. Muidugi tuleb vahel tagant ka utsitada, aga loodan, et see läheb aina paremaks," rääkis Seiler Vikerraadio saates "Huvitaja". 

Sellest õppeaastast sai kehalisest kasvatusest Eesti koolides liikumisõpetus. Protsess algas juba 2016. aastal ning Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse didaktika õppejõud Maret Pihu sõnul oli pikk üleminekuperiood hea. See andis koolidele ja õpetajatele võimaluse valmistuda muutusteks ning uus ainekava sai mitu ringi tagasisidet.

Uuel ainekaval on Pihu sõnul kaks suurt rõhuasetust: esiteks muutunud õpisisu, mis on oskustepõhine ning suunatud tervislikule elustiilile, ning teiseks motivatsiooni toetava õhkkonna loomine. "Kui oleme õpilaste käest küsinud, mis neid motiveerib liikuma, siis selgub, et neid innustab oma oskuste arendamine, võistlemine ning sõpradega koosolemine," lausus ta. Erinevad uuringud näitavad, et õpilased hindavad oma oskuste paranemist kõrgeks.

Pihu peab oluliseks, et inimene tunneks end kompetentsena. "Sellisel juhul valin neid tegevusi. Kui tunnen, et ei saa nende tegevustega hakkama, näiteks jooksmine on raske või kui võtan palli kätte, siis see läheb mul käest kaduma. Kui keegi veel halvasti ka ütleb, siis hakkan neid tegevusi vältima ehk motivatsioon ning hea keskkonna loomine on oluline. Uus ainekava toob rõhuasetuse sellele," kirjeldas ta.  

Probleemid võivad tekkida siis, kui tunnid on sihitud väga võistluslikult. "Siis juhtub see, et need õpilased, kes on sportlikud, saavad alati esikohti. Teine osa jääb aga alati lõppu ning saavad pidevast kaotusest sõnumi, et liikumine ja võistlemine ei ole nende jaoks. See võistlusmoment tuleb hästi läbi mõelda," rääkis Pihu.

Seiler rääkis, et tema kui õpetaja jaoks seisneb peamine erinevus võrreldes varasema kehalise kasvatusega selles, et liikumisõpetusega toodi sisse ka vaimse tervise teemad. Õpetaja peab nüüd pöörama tähelepanu sellele, kuidas toetada õpilase vaimset tasakaalu.

Üleminekuperioodil uuele ainekavale tuli Maret Pihu sõnul palju selgitada, miks tegeletakse liikumisõpetuses vaimse tasakaalu teemadega. Uue ainekava raames õpivad õpilased võtteid, mida nad saavad kasutada ka väljaspool tundi või kooli, et luua enda vaimset tasakaalu. Näiteks kui tuleb kontrolltöö või õpilane peab kuskil esinema, mis tekitab ärevust, peaks õpilane oskama end rahustada, sest ta on katsetanud liikumisõpetuses erinevaid lähenemisi.

Evaliis Seiler rääkis, et vaimse tervise osa liikumisõpetuses on nii tema kui ka õpilaste lemmik. Näiteks teeb ta õpilastega vaikuseminuteid. "Igaüks mõtleb headest asjadest, mis tema päevas on juhtunud. Kellel veel ei juhtunud, sai ülesande mõelda, mida head võiks täna veel juhtuda. Nad said samal ajal matil pikutada ning vaikselt iseendaga olla, et märgata enda tundeid ja mõtteid. Pärast küsisin, kuidas neile harjutus meeldis ning suurem osa andis märku, et neile meeldis väga. Neljanda ja viienda klassi tüdrukud soovivad väga selliseid harjutusi teha," rääkis ta. Koolis on palju müra ja lärmi ehk Seileri sõnul on lastel vaja iseendaga olemise hetke.

Samuti annab uus ainekava õpetajale varasemaga võrreldes tunduvalt rohkem vabadust, kuidas ainetunnid üles ehitada. "Lõpuks kasvatame ikkagi terveid ja sporti harrastavaid õpilasi, kes leiaksid liikumisest rõõmu. See on võib-olla kõige olulisem, et neile ei jääks paha maiku kooli kehalisest kasvatusest," sõnas ta.

Siin on Seileri sõnul õpetajatele peeglisse vaatamise koht, et lastelt ja noortelt liikumisrõõmu mitte ära võtta . "Olen kogu aeg tundnud sisemist põlemist selle teema vastu ning liikumine on minu jaoks väga tähtis. Mida rohkem saan liikumisrõõmu jagada ning nii täiskasvanuid kui ka õpilasi liikuma panna, seda rohkem on mul endal seda sära silmas. Selline oli ka minu õpetaja põhikoolis ehk õpetajal endal peab huvi aine vastu olema hästi suur," sõnas ta.

Uus ainekava on nüüd valikute poolest rikas. Näiteks on võimalik teha koostööd kodukonnas olevate spordiringidega. "Kui ise õpetajana ei oska mingisugust valdkonda, näiteks sedasama vaimse tervise tasakaalu, siis on abimaterjale ja koostöövõimalusi. Küsi ja sulle antakse. Mitte ükski treener ei ole mulle ära öelnud, kui olen küsinud, kas tohib tulla klassiga nende juurde näiteks sulgpalli või saalihokit mängima. Samamoodi tullakse hea meelega kooli külla. Seepärast on selle uue ainekava piiriks ainult taevas. Mõtle ainult, mida teha," rääkis Seiler.

Maret Pihu meenutas, et ainekava arendustööde alates oli üks mõte teha kool ühiskonnale avatuks ehk siis ainekava peaks toetama seda avatust. Näiteks on mitmed koolid sidunud ära jalgrattaloa tegemise liikumisõpetusega. "Alates kümnendast eluaastast lapsed saavad jalgrattalube teha ning liikumisõpetuse osana õpivad nad liiklemist tervikuna," ütles ta.

Praegu on Pihu sõnul populaarsed erinevad reketialad. "Ainekavas on kohe eraldi vahendiga löömisoskus kirja pandud ning koolid saavad erinevaid reketimänge sisse tuua," sõnas ta.

Ruumipuudus on suur probleem

Evaliis Seiler tõi suurima probleemkohana enda kooli näitel välja ruumipuuduse. Neid koole on üle Eesti veel, kus pole piisavalt ruumi sportimiseks. "Samas on see taaskord koht, kus teha näiteks ümbruskonna spordiklubidega tihedamat koostööd ning näiteks see kooli ainekavasse sisse kirjutada," rääkis ta.

Samuti tõi ta murekohana välja õpetajate ebakindluse. Ta nentis, et iga muutus on alguses raske, eriti kui see tuleb kohustuslikus korras. "See kõik on väga värske, tööpõld on samas suur ja lai. Loodan, et õpetajad saavad uue ainekavaga sõbraks ning julgevad seda lähtuvalt enda tugevamatest külgedest rakendada," ütles ta. Seiler lisas, et õpilased tulevad muudatustega isegi paremini kaasa kui täiskasvanud.

Pihuni jõudnud tagasisides tuuakse ainekava rakendamisel suurima murekohana välja rakendamisel füüsilised takistused. See puudutab nii ruumipuudust kui ka klasside suurust. Teise poolena tõi ta välja riikliku monitooringu olulisuse, et teada saada, kuidas noored ise näevad seda õppeainet ning kas nad tunnevad, et see innustab neid liikuma.

Evaliis Seiler sõnul peaks laste liikuma meelitamine olema kogukonna ülesanne: linn peaks looma mugavad ja head tingimused ning kool võiks õpetada. Muidugi on oluline roll ka kodul, et lapsevanemad näitaksid enda aktiivse liikumisega eeskuju.

Maret Pihu nõustus ja ütles, et vanemad saavad protsessi toetada. Samas ei saa eeldada, et kõigil vanematel on selles teemas teatav ekspertsus. Õpetajad seevastu on liikumiseksperdiks õppinud vähemalt viis aastat. "Eks see ole ühine panustamine, aga kooli roll on väga oluline. Kui vaadata statistikat, kui paljud lapsed ja noored käivad organiseeritud trennides väljaspool kooli, siis Eestis teevad seda alla pooled lastest. Ülejäänud poolel on koolikeskkond ainus koht, kus ta saab teadlikku lähenemise liikumisele, kus ta saab erinevaid kogemusi ja oskusi arendada. Võib-olla väljaspool kooli ta ei puutu üldse selle kõigega kokku," rääkis Pihu.

Seiler tõi välja, et oluline on harida ka lapsevanemaid. Seda saaksid teha klassijuhatajad näiteks arenguvestlustel. Ta tõi näite Veeriku koolist, kus iga kuu toimub lapsevanematele koolitusi ja töötubasid, kui käsitletakse erinevaid teemasid, sealhulgas terviseteemasid. "Eks lõpuks kõik saab ikkagi alguse sisemisest motivatsioonist ehk kui palju lapsevanem ise tahab panustada enda ja lapse tervisesse," lausus ta.  

Nii Seiler kui ka Pihu soovitasid lapsevanematel lastega õues liikumist ning seda iga ilmaga. "Ei tasu jääda kinni sellese, et vaatame, kuidas ilm on," ütles Pihu. Seiler soovitas kujundada näiteks harjumuse, et pärast õhtusööki käiakse õues jalutamas ja päevamuljetest rääkimas.