Ehkki vähem ja rohkem videomänge mänginud laste vaimsed võimed erinesid vaid pisut ning põhjusliku seose kinnitamiseks liiga vähe, väärib leid uurijate sõnul siiski äramärkimist. Nad võtsid töös hoolikalt arvesse erinevaid tegureid, nagu laste geneetilisi erinevusi ja sotsiaalmajanduslikku tausta, kuid seos ei kadunud kuhugi, vahendab ScienceAlert.

Kui mängimise mõju näis olevat hea, siis telerivaatamine ja ühismeediakasutus ei paistnud laste intellekti kuidagi mõjutavat. Uurijad loodavad, et nende tööst tõuseb kasu aruteludes noorele ajule sobiliku ekraaniaja üle. 

Nad kirjutavad, et kuigi tänapäevane lapsepõlv on suuresti digimeedia nägu, on selle mõju vaimsele võimekusele ebaselge ja teravad vaidlused selle mõju üle alles käivad. Uurijad usuvad, et geeniandmeid kasutavad uuringud võivad väidetavate põhjuslike seoste vettpidavust tõestada. Samuti arvestaks need sageli tähelepanuta jäävate pärilike eelsoodumuste mõju.

Oma töös vaatasid autorid 9855 lapse ekraaniaja kohta kogutud andmeid, mis pärinesid noore aju kognitiivse arengu (ABCD) uuringust. Kõik uuritud lapsed olid üheksa- või kümne-aastased ja pärit Ameerika Ühendriikidest. Keskmiselt veetsid lapsed päevas 2,5 tundi telerit või videoid vaadates, ühe tunni videomänge mängides ja pool tundi veebi teel suheldes.

Uurijad hindasid lisaks enam kui 5000 lapse kohta kaks aastat hiljem kogutud andmeid. Selle ajaga oli normiga võrreldes rohkem videomänge mänginud lastel IQ tõusnud 2,5 punkti keskmisest enam. IQ-taseme muutust hindasid uurijad selle põhjal, kui hästi said lapsed hakkama tekstimõistmist, visuaalset ja ruumilist mõtlemist ning mälu, paindlikku mõtlemist ja enesevalitsemist nõudvate ülesannetega.

Ehkki uuring kasutas ainult USA päritolu laste andmeid ega teinud vahet näiteks mobiili- ja konsoolimängudel, annab töö ikkagi mängude ja IQ seose kohta uut väärtuslikku teadmist. Ühtlasi toetab see ideed, et intellekt pole mingi kaasasündinud muutumatu suurus.

Uuringu autori ja Karolinska Instituudi neuroteadlase Torkel Klingbergi sõnul toetavad saadud tulemused väidet, et ekraaniaeg kui selline ei kahjusta laste vaimset võimekust, ning näitavad, et videomängude mängimine võib intellekti hoopis tõsta.

Uurijad märgivad, et tegu pole esimese uuringuga, mis vihjaks seosele laste mänguaja ja nende vaimse arengu vahel. Ühtlasi on leitud näiteks viiteid, et videomängud võivad mängijas loomaarmastust kasvatada.

Uue uuringu autorite sõnul on praeguste ekraaniaja mõju vastakate kirjeldusteni viinud seniste uuringute väikesed valimid, erinevad meetodid ning pärilike ja sotsiaalmajanduslike mõjurite tähelepanutajätt. Oma töös püüdsid nad nende asjaoludega võimalikult palju arvestada.

Uuringu mõte oli autorite sõnul näidata, et nii intellekti arengus ja kujunemises kui ka ekraaniaja võimalikus mõjus inimkehadele ja harjumustele osaleb palju mõjureid. Teisisõnu vajab teema täiendavaid uuringuid. Klingbergi sõnul ei uurinud nad seekord näiteks seda, kuidas mõjub ekraaniaeg laste kehalisele aktiivsusele, unele, heaolule või õppeedukusele – ehk videomängude kogumõjust on siiski veel vara rääkida.

Teadustöö ilmus ajakirjas Scientific Reports.