Kui jõusaalis rassimine või raske füüsiline töö inimese ära väsitavad, annab tema higist leemendav nahk sellest ka tunnistust. Kui aga keegi väidab end vaimselt väsinud olevat, ei jää teistel muud üle, kui tema sõnu uskuda, vahendab ScienceAlert.

Füüsiliste märkide puudumise tõttu ei mõista teadlasedki päris täpselt, miks raske mõttetöö vaimu väsitab. Tegu pole unisusega, vaid pigem tunneb vaimselt väsinud inimene, et raskem on keskenduda ja ülesandeid lõpetada.

Nüüd kahtlustab osa teadlasi, et põhjus on aju erutavas virgatsaines glutamaadis. Glutamaat on erutav aminohape, mis osaleb enam kui 90 protsendis ajurakkude vahelistest suhtlusaktidest.

Levimusele vaatamata kirjeldati gultamaati teaduslikult alles 1950. aastatel ja sealt peale on see teadlasi mitmel moel üllatanud. Näiteks selgus, et ajurakud reguleerivad ise, kui palju glutamaati nad teistele ajurakkudele eritavad, ja juhivad seeläbi oma signaalide tugevust ajus.

Glutamaat võib ajurakud suisa surnuks erutada, kui 8000 glutamaadimolekuli kahe raku kohtumispaika kinni jäävad. Niisiis on glutamaadi üleküllus tõsine probleem, mistõttu seostatakse virgatsainet ka ajukurnatusega.

Kuhjuv kurnatus

Uues uuringus palusid autorid 24 katseisikul täita arvutis kuue tunni jooksul pingutust nõudvaid sorteerimisülesandeid. Samal ajal mõõtsid uurijad nende ajukeemiat.

Ilmnes, et katseisikutel kuhjus katse jooksul külgmisesse eesajukoorde glutamaati. Seda osa ajust seostatakse kõrgemate vaimsete võimetega nagu lühimälu ja otsustamisega. Võrdluseks palusid uurijad veel 16 katseisikul täita päev otsa lihtsamaid ülesandeid. Nendel ei paistnud külgmisesse eesajukoorde glutamaati kogunevat.

Erinevuse põhjal oletavad uurijad, et rakuvälise glutamaadi kuhjumine võib olla vähemasti üks inimese vaimseid ressursse piirav asjaolu.

Töötades ahmib aju endasse ka suurel hulgal glükoosi. Leidub teooriad, mis näevadki just glükoositarbes aju jõuvarusid piiravat asjaolu. Samas pole biokeemilises mõttes selge, kuidas glükoosikadu mõtlemist võiks raskendada.

Mõned teadlased pakuvad välja võimaluse, et glükoositaseme langus vallandab ajus dopamiinikao. Selle mõjul kaotab inimene teatud vaimsete ülesannete vastu kiiremini huvi.

Kaitsereaktsioon?

Pitié-Salpêtrière Ülikooli kliinilise psühholoogi Mathias Pessiglione sõnul on kurnatus mõjukate teooriate järgi illusioon. See keedetakse meie ajus kokku, et lõpetaksime käsil oleva tegevuse ja hakkaksime tegema midagi mõnusamat.

Pessiglione sõnul näitavad nende tulemused, et vaimse pingutuse tagajärjel muutub aju töö päriselt: sinna kuhjuvad kahjulikud ained. Sel juhul on kurnatus tõepoolest märguanne, et lõpetaksime töötamise, aga teisel eesmärgil kui seni arvatud. Kurnatuse eesmärk võib olla hoopis ajutöö terviklikkust säilitada.

Ühtlasi leidub Pessiglione sõnul tõendeid, et glutamaat kaob aju sünapsidest, kui inimene magab. See võib osalt selgitada, miks inimene end peale kosutavat ööund järgmisel päeval nii-öelda värske peaga tunneb.

Aastal 2016 valminud aju-uuring leidis funktsionaalse magnetresonants-tomograafia (fMRI) abil samuti, et külgmine eesajukoor töötas tugeva vaimse pingutuse ajal kõvasti. Selgus, et pingutus vähendas ajapikku selle ajuosa erutuvust.

Niisiis erutub see piirkond ajus peale pikka pingutavat päeva veel raskemini kui alguses. Seepärast tunneb inimene ka õhtuks vaimset kurnatust.

Pessiglione ja kolleegid järeldavad, et varasema fMRI uuringu tulemus ning nende töö üheskoos toetavad ühte ja sama aju ainevahetuse mudelit. Mudeli põhjal vallandab kuhjuv glutamaat ajus regulatsioonimehhansimi, mis raskendab külgmise eesajukoore aktiveerumist. See seletab, miks inimesel on raske peale pingutavat tööpäeva end vaimselt kokku võtta.

Sedalaadi uuringud kasutavad uut tehnoloogiat, et raskesti uuritava glutamaadi tegemisi inimajus üksikasjalikumalt uurida. Autorid ise loodavad järgmiseks mõista, miks kuhjub glutamaat just eesajukoores, aga mitte mujal ajus.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.