Ettevõtte Cortical Labs juhtivteaduri Brett Kagani töörühma sõnul on nad loonud esimese aistmisvõimelise katseklaasiaju. Teadlased väidavad, et nende miniaju suudab oma keskkonda tajuda, saadud teavet töödelda ja sellele reageerida, vahendab BBC News. 

Uuringuga mitte seotud asjatundjad peavad saavutust küll põnevaks, ent osutavad, et ajurakke aistmisvõimeliseks pidada on liiga julge samm. Kagani sõnul ei leidnud töörühm oma uue seadme kirjeldamiseks aga paremat sõna.

Teadvustamatu õppimisvõime

Esimesed miniajud kasvatati 2013. aastal ühe mikrotsefaalia uuringu tarbeks. Mikrotsefaalia on pärilik tervisehäire, kus inimese kolju ümbermõõt on liiga väike. Sealt alates on miniajusid kasutatud aju arengu erinevates uuringutes. Uus töö on aga esimene, kus miniaju ühendati ja pandi suhtlema mingi osaga väliskeskkonnast – täpsemalt arvuti riistvaral jooksutatava videomänguga.

Töörühm ühendas omavahel 800 000 inimese tüvirakkudest ja hiireloote rakkudest kasvatatud ajurakku. Nii kasvatasid nad neist miniaju, mis ühendati elektroodidega videomängu külge. Elektroodid andsid ajule teada, kelle poolel asus parasjagu pall ja kui kaugele jäi see reketilabast.

Mängus toimuva peale hakkasid kunstaju rakud laenglema. Mida kauem mäng kestis, seda vähem kulutasid rakud energiat. Kui aga pall läks reketilabast mööda ning ilmus ekraanil suvalisse punkti, et mäng võiks uuesti alata, kulutasid ajurakud taas rohkem energiat, et uue ootamatu olukorraga kohaneda.

Miniaju õppis tennist meenutava mängu selgeks viie minutiga. Kuigi see ei saanud sageli pallile pihta, oli see puhtast juhusest edukam. Uurijad rõhutavad siiski, et kuna minajul pole inimese mõistes teadvust, ei mõtle see inimese kombel, et mängib parasjagu Pongi.

Õllepong?

Brett Kagan loodab, et sarnast tehnoloogiat saaks tulevikus kasutada närvirakkude vananemisega seotud haigustele, näiteks Alzheimeri tõvele, ravi otsimiseks.

Praegu näevad katseklaasis toimetavat kudet vaatavad inimesed Kagani sõnul üksnes seda, kas rakud on aktiivsed või mitte. Samas on ajurakkude eesmärk reaalajas teavet töödelda. Kui seda eesmärki sihipäraselt tööle panna, saaks kunstajude abil uurida palju suuremat hulka küsimusi.

Järgmiseks plaanibki Kagan järele proovida, kuidas mõjutab alkohol miniaju võimet Pongi mängida. Kui see reageerib samamoodi nagu inimaju, on miniaju osutunud tõepoolest tõhusaks mooduseks, kuidas ajuga seonduvat uurida.

Samas läheb Kagani väide, et tema töörühma miniaju on aistmisvõimeline, lahku selle mõiste sõnaraamatu-tähendustest. Sõnaraamatutes tähendab "aistmisvõimeline" (sentient), et kellelgi või millelgi on võime tunda ja tajuda. 

Uuringuga mitte seotud Cardiffi Psühholoogiakooli teadur Dean Burnett eelistab aga mõistet "mõtlev süsteem". Teavet liigutatakse miniajus edasi-tagasi ja kasutatakse selgetel eesmärkidel, kutsudes seeläbi esile muutusi. Niisiis paneb tajutav stiimul süsteemi Burnetti sõnul kõige lihtsamal moel mõtlema.

Tulevikus muutuvad miniajud uute uuringutega ilmselt üha keerukamaks. Kagan ja kolleegid peavad oma töös aru lisaks bioeetikutega, et mitte luua kogemata teadvusega aju – see tõstataks juba terve rea uusi eetilisi küsimusi.

Teadustöö ilmus ajakirjas Neuron.