Kärbeste uneuuring võib aidata ka inimesi
Äädikakärbsed on imepisikesed, tiivulised ja kuue jalaga loomakesed, aga ka nemad heidavad õhtul magama ja ärkavad hommikul üles nagu mehed muiste.
Nii loodavadki teadlased äädikakärbeste unebioloogiat uurides saada lisateadmisi, kuidas ka tänapäeva mehed-naised me tormakas maailmas öösiti korralikult magada saaksid, nii et hommik ikka õhtust targem oleks.
Rühm Ameerika teadlasi eesotsas Paul Shaw'ga St Louisist Washingtoni Ülikoolist ja Stephane Disseliga Missouri Kansas City Ülikoolist uurisid, kuidas mõjutavad äädikakärbse und mitmesugused päevasündmused ja mis juhtub äädikakärbse ajus, kui neil on uneaeg, kuid nad on sunnitud ärkvel olema.
Ärkvel hoida oli putukaid lihtne, tuli lihtsalt aeg-ajalt raputada klaasviaali, milles nad teadlaste laboris öösiti magasid.
Mõnevõrra keerukam oli jälgida, millised virgatsained milliseid närvirakke äädikakärbeste ajus mismoodi mõjutasid, kuid ka sellega said teadlased hakkama, sest äädikakärbse aju on inimese omast väiksem ja lihtsam.
Teadlased koondasid tähelepanu 24 närvirakule, mille aktiivsusest otseselt sõltub, kas äädikakärbes magab või on ärkvel.
Selgus, et kui kärbestel oli olnud tegus ja sündmusterohke päev, mille nad olid veetnud koos suure hulga kaaslastega või mille jooksul oli neile midagi uut õpetatud, siis olid nende uneneuronid öösel vähem tundlikud virgeks tegeva virgatsaine dopamiini suhtes, mistõttu nad püsisid öö läbi unisena ja magasid paremini.
Sama võime täheldada ka inimestel pärast toimekat või intellektuaalselt pingutavat päeva — energiat taastav ja õpitut kinnistav uni tuleb pikem ja sügavam.
Kui aga unistel kärbestel magada ei lastud, siis hakkasid kärbeste ajurakud tootma rohkem ainet nimega allatostatiin A, mis, nagu selgus, kahandas uinutavalt mõjuva virgatsaine glutamaadi toimet. Kahe aine koosmõjul püsisid kärbsed unisusest hoolimata ärkvel, et olla potentsiaalselt ohtlikus olukorras valmis vajadusel kiiresti reageerima.
Veel panid teadlased tähele, et äädikakärbsed magasid öösel paremini siis, kui nende toitumisaega oli päeval piiratud näiteks kella kaheksast kella viieni. See on huvitav, sest ka inimeste maailmas on viimasel ajal levima hakanud arusaam niinimetatud vahelduvpaastu ehk päevase toiduaja piiramise kasulikkusest.
Shaw, Dissel ja kaasautorid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Plos Biology.
