1992. aasta 5. oktoobril toimunud presidendivalimiste teises voorus osutus valituks Lennart Meri. Ta kogus 59 poolthäält ja edestas Arnold Rüütlit. Järgmisel päeval, 6. oktoobril andis Lennart Meri riigikogu ees ametivande.

Hinnatud diplomaatiliste oskustega saavutada president Meri kiirelt kõrge rahvusvahelise autoriteedi. Täites ametikohustusi võis president olla ka meelelahutaja rollis, muutes ümbruskonda eriliste žestide ja värvikate väljaütlemistega.

Pärast ametivande andmist õnnitlesid paljud maailma juhid Lennart Merit riigipeaks saamise puhul. Nii õnnitles Eesti Vabariigi presidenti ka Rooma paavst Johannes Paulus II. Muidugi püüdis presidendi kogenematu ja üsnagi väike meeskond kõikidele õnnitlustele vastata, kuid kõige tähtsamatele inimestele saadetavad tänusõnad vaatas president isiklikult üle. Nii ka Rooma paavsti puhul.

Ebamäärast värvi ümbrik ja turvamehe poolt konarlike varesejalgadega kirjutatud aadress oli Meri meelest muidugi kombevastane, kuid ta teatas: "Kleepige siia paar marki ka süljega peale ja saatke teele! Paavst ootab juba!". Hiljem oligi turvamees antud korralduste järgi tegutsenud ning autojuht kibeles kirja postkontorisse viima. Kui president marke nägi, lausus ta muigamisi: "Kiri paavstile ja tavalise postiga!"

Lennart Meri üks provokatiivsematest žestidest oli keeldumine vahuveinist enne, kui viimane nõukogude sõdur on Eestimaa pinnalt lahkunud.

Peagi teadsid nii välisriikide diplomaadid kui ka kohalikud võimukandjad Eestis, et president Merile ei ole mõtet vahuveini pakkuda. Nii ei olnudki 1994. aastal Moskvas juulilepete allkirjastamisel president Meri pokaalis vahuvein, kuna dokumendid olid üksnes allkirjastatud, mitte täide viidud. Demonstratiivselt meelekindel taktika juhtis tähelepanu tõsistele probleemidele.

1997. aasta märtsikuus, kui president Meri saabus oma tavapäraselt välisvisiidilt Jaapanist, toimus Tallinna lennujaamas eriskummaline pressikonverents.

Nähes ajakirjanikke ja fotograafe, viipas Meri käega, kutsudes nad enda järel tollase Tallinna lennujaama räpasesse nõukogudeaegsesse peldikusse. See oli ainuke koht, kus Tallinna saabujad ja siit lahkujad said keha kergendada. Ajakirjanikud tundsid ennast uudses olukorras ebamugavalt ja nördinuna. Tänu eksklusiivsele intervjuule ja meedia kajastusele hakkas ka lennujaama ilme paremaks muutuma.

President Meril oli ainulaadne omadus juhtida ebaharilikul, kuid kindlameelsel viisil tähelepanu pisikestele, ent olulistele detailidele.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite videosarjast.