Suurem sportlik edu saabus 1960-ndatel kui Svetlana Tširkova-Lozovaja (kuni 1980 Svetlana Tširkova) esimesena olümpiavõiduni jõudis. Ta pälvis kuldmedali naiste floretis.

Tširkova alustas vehklemistreeninguid 1957. aastal õpetaja Aleksander Tulki ja Vaabo Kalbuse juhendamisel. 1961. aastal jätkas ta treener Klavdi Jadlovski käe all.

Tširkova suutis end noore neiuna vehklemises kehtestada ja 1962. aasta Tallinna meistrivõistlustel võitis ta oma sportlaskarjääri esimese medali.

1967. aastal toimunud rahvaste spartakiaadil oli ta osavõtja, kelle nime vehklemismaastikul veel ei tuntud. Kuid mõned kuud hiljem tõusis Tširkova Nõukogude Liidu koondisesse, ta võitis Liidu meistrivõistlustel pronksi ja läbis edukalt olümpiaeelsed katsevõistlused.

Tširkova on öeldnud, et tema trump vehklemisrajal oli võistkonnavõistlus. Olles seal kindel tegija, pälvis noor vehkleja ka treenerite usalduse. Seepärast saadeti teda ikka ja jälle tähtsatele võistlustele.

1968. aasta Mexico olümpiaturniiril vehkles Tširkova edukalt. Esimeses kohtumises Poola vastu tõi ta meeskonnale maksimaalsed neli võitu, Suurbritannia vastu kolm võitu. Ainult Rumeenia oli noore Tširkova jaoks tõsine pähkel, kuid võit Itaalia üle viis Nõukogude Liidu võistkonna kindlalt poolfinaali.

Prantsusmaa ja Ungari, kellega oldi juba ligi kolmteist aastat vahelduva eduga võistkondliku esikoha pärast heideldud, alistati tulemusega 9:3. Nii tõi Tširkova esimese naissportlasena Eestisse olümpiamedali. See oli kuldmedal.

Vahepealsete maailmameistritiitlite kogumisega osales Tširkova ka järgmisel olümpial, mis toimus 1972. aastal Münchenis. Seal võideti Austriat, Kuubat, Ungarit ja eelmisel olümpial võitnud Rumeeniat.

Velhelnud olümpiaturniiril edukalt, valmistus Tširkova finaalmatšiks. Siis selgus aga ootamatult, et võistkonna esindaja oli saatnud Tširkova pingile puhkama ning palunud finaaliks valmistuda hoopis valgevenelannal Tanja Samussenkol.

Lohutusringi kaudu turniirile tagasi pääsenud Ungarit küll võideti, Tširkova oli teist korda olümpiavõitja, kuid kuldmedalist jäeti ta ilma. Nimelt andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee olümpiamedalid vaid medalimatšis võistelnud neljale sportlasele. Tallinnlanna aga finaalis kaasa ei teinud ja nii sai ta kuldmedali asemel diplomi.

Nii lõppes olümpiafinaalis võistelda tahtnud Tširkovale võistlus kibedalt. Hiljem tunnustati olümpiavõitjat mõlema olümpia eest kuldse rinnamärgiga.

Svetlana Tširkovat tunti vehklemisradadel kui vastupidavat ja tugevat sportlast, kelle võitlejaloomus, enesekindlus ja suur tahtejõud viisid edukate võistluste ja kuldaväärt võitudeni.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite sarjast.