Maareformiga sundvõõrandatud maa moodustas ligi 58% kogu Eesti põllumajandusmaast.

Maareform viidi läbi kiiresti. 1922. aasta kevadeks oli juba üle kahe kolmandiku võõrandatud põllumajanduslikust maast tükeldatud väikekohtadeks ja maasaajatele välja jagatud. Siinsest baltisaksa elanikkonnast, kes oli peamiselt ülemkihti kuulunud, sai aga üleöö marginaalne vähemusrahvus.

Aastate jooksul maareformi siiski pehmendati ja üritati tagada ka baltisakslaste lojaalsus riigile. Nii võeti vastu otsus hakata tasu maksma võõrandatud maade eest ning lojaalsuse tagamisele aitas kaasa ka 1925. aastal vastu võetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus. Endised mõisaomanikud või nende pojad, kes olid Vabadussõjast osa võtnud, võisid nüüd taotleda endisest mõisakohast normaalkoha suurust krunti (50 hektarit).

Oli küllalt juhtumeid, kus autasumaa saanud sõjamehed, kes ise põllumehed ei olnud, loovutasid oma maa osa endistele omanikele.

Võõrandatud mõisa planeerimise järjekord ja ulatus sõltus osalt ka endise omaniku vahekorrast riigi- ja kohalike võimudega ning maareformi elluviijatest. Maasaamisega tekkis baltisakslastel võimalus edasi tegeleda põllumajandusega, seda küll talupidaja rollis, mitte enam mõisnikuna.

Kuigi kõik saksa maaomanikud, kes olid seni valitseja kaudu mõisaid juhtinud, ei suutnud kohaneda uutes tingimustes ning talupidaja roll oli nende jaoks vastuvõetamatu, oli nende kõrval hulk sakslasi, kes teenisid põllumeestena välja ka eestlaste tunnustuse.

1928. aastal valiti Eesti parimate majapidamiste hulka näiteks Habaja Harjumaal. Habaja mõis oli kuulunud Arthur Karl von Hunniusele alates 1907. aastast. Maareformi järel anti talle kui tublile seemne- ja karjakasvatajale rendile 460 hektarit maad koos viinavabriku, saeveski ja kivilööviga.

Juuru vallas talupidamist alustanud diplomeeritud agronoom parun Patrick Stackelbergi talu loeti samuti Eesti parimate hulka ja teda kiideti kui ümbruskonnas tuntud ning hinnatud talunikku. 1939. aastaks oli Stackelbergi majapidamine kasvanud rendimaa ja Kaartsio ostutalu arvel juba 200-hektariliseks.

Hans-Jürgen Oettingeni isa oli viimane Kivijärve mõisnik. Hans-Jürgen, rahvasuus tuntud kui noor Etting, ostis aga Kivijärvele 15 hektari suuruse talukoha ja ehitas sinna ise elumaja ning pidas talu nagu kõik teisedki. Kündis, külvas, vedas sõnnikut ja tegi teisigi töid. Nii sõitnud ta vankris, paljad jalad üle ääre rippu ja armastanud õhtuti pärast päevatööd maja trepil istuda. Rahvas pidas temast väga lugu. Suure kodukohapatrioodina käis Hans pärast Eesti taasiseseisvumist mitmel korral kodukanti külastamas.

Kuigi Eesti Vabariigi sünd ja maareform muutsid baltisakslased ülemkihist vähemusrahvuseks, suutis üks osa neist kohaneda uute oludega ning tegeleda edasi põllumajandusega, nüüd juba olles ise talupidaja rollis.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite videosarjast.