1915. aastal vahetas elektriraudtee välja hoburaudtee. Enne Esimese maailmasõja puhkemist avati Tallinnas omnibussiliin ja üha enam hakkas tänavatel nägema sõiduautosid.

1908. aastal oli Tallinnas 6 autot, 1914. aastal juba 162.

Autode hulga suurenemine ja esimene inimohvriga õnnetus 1908. aastal Tallinna Jaani kiriku juures oli selge märk, et tarvis on vastu võtta autosõitu reguleerivad seadused. Ent Põhja-Eestis jõuti selleni alles 1910. aastal. Liivimaa kubermangus võeti "Määrused automobiilide sõidu tarvis" vastu juba 1908. aastal.

Automobiili võisid juhtida vähemalt 18-aastased inimesed, kellel "orgaanilisi vigasid ei ole, mis juhtimist takistaks" – nendeks vigadeks peeti halba kõrvakuulmist või silmanägemist.

Autoga sõitmine oli lubatud vaid kuberneri lubakirja alusel, mis anti välja automobiili omaniku nimele vaid üheks aastaks. Sõiduloa taotlemiseks tuli oma elukoha maakonna politseisse sisse anda palvekiri koos automobiili joonistuse, mõõtude, raskuse ja mootori süsteemi lähema kirjeldusega. Lisaks oli oluline ära märkida automobiili ülesanne – kas seda hakatakse tarvitama erasõiduks, teenistuseks, kraami- või inimeseveoks.

Reeglites sätestati kohustus alati sõita tee paremal poolel, igal liikluses osaleval autol pidid olema kummirattad, abinõud sõiduki kinnipidamiseks ja märguande andmiseks.

Samuti sätestati sõiduvahenditele kohustuslik valgustus. Pimedal ajal sõitmiseks pidi neljarattalisel automobiilil olema ees kaks laternat; kahe- ja kolmerattalisel sõiduvahendil piisas ühest laternast. Oluliseks peeti ka seda, et autot ei oleks võimalik võõral inimesel ilma omaniku juuresolekuta käivitada.

Maanteel sõitmise piirkiiruseks seati 30 versta tunnis, oluliseks peeti kiiruse vähendamist käänetel, sildadel ja ülesõidukohtadel. Kiirust tuli vähendada piisaval määral, et tagada jalakäijate julgeolek. Juhul kui sõidu ajal puututi kokku loomadega, peeti samuti oluliseks kiiruse vähendamist või auto seisma jätmist.

Õnnetuste puhul seati autojuhi kohuseks auto kinnipidamine ja õnnetusse sattunud inimese abistamine ning vajadusel arsti juurde toimetamine, lisaks oli kohustus juhtunust politseid teavitada.

Uut moodi sõiduriistade ilmumine tõi kaasa ka mitmeid muresid. Üheks neist oli autode ja loomade omavaheline läbisaamine. Nimelt olid mürisevad autod loomadele esialgu ehmatavad. Paistis, et vagurad loomad lähevad justkui hulluks ja pistavad hirmust tuhatnelja jooksma, kui kuulevad mootorsõidukit lähenemas.

Selline olukord pani loomakaitseseltsi muretsema, mistõttu käidi välja idee korraldada autode ja hobuste kohtumine üksteisega harjumiseks.

1908. aasta juunis rivistusid voorimehed, ratsapolitseinikud ja teised hobuseomanikud Tallinna Heinaturule, et korraldada loomade kohtumisseanss autoga. Platsi keskel demonstreeris üks autoomanik vaikselt sõites hobustele oma autot eest ja tagant. Alguses olid hobused hirmunud olnud, ent peagi harjusid nad "turtsuva koletisega" ja said aru, et tegemist ei ole millegi ohtlikuga.

Siiski võttis hobustel autodega harjumine aega ja mootorsõidukite ilmumine liiklusesse tõi kaasa palju õnnetusi.

1911. aastal sõitis Saaremaa talunaine Äbariku Ann hobuvankriga Kuressaare poole, kui äkki tundis õhus iseäralist vänget väävli ja tõrva haisu. Ta tundis kuidas hirmus elukas, automobiil, on juba õige ligidal ja järsku pööraski see käänaku tagant otse Annele vastu. Anne esimene kohtumine autoga lõppes vigasena teeveeres kadakapõõsas, eemalt paistmas üksnes lõhutud vankri riismed.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite videosarjast.