Video: vaata, milline segadus valitses ajal, kui Hiiumaal maksid klubid ({{commentsTotal}})

Kui maksid "Hiiu klubid". Omapärane koduraha Hiiumaal. Nahast ja papist rahad. Valerahad säärsaabastest.

Eelnev on väljavõte Hiiumaa Teataja 1934. aasta numbrist. Nimelt oli 19. sajandil Hiiumaal tsaariraha kõrval kasutusel ka oma klubideks kutsutud raha. Seda andis 1830.–1886. aastatel parun Robert Ungern-Sternbergi eestvedamisel välja Kärdla Kalevivabrik.

Vanas eesti keeles tähendas "klubi" muude asjade kõrval ka rahamärki.

Tegelikult oli klubide näol tegemist töökviitungitega, millest kujunes peamine maksevahend Hiiumaal, Saaremaal ja ka mõnes paigas mandril.

1839. aastani valmistati klubisid nahast ning nad olid numbrilise väärtusega. Hiljem tehti klubisid ka linasest riidest ja paberist ning papist. Kusjuures viimastel maksekviitungitel määras nende väärtuse ära värv. Kollane oli 10 kopikat, punane 15 kopikat ja sinine 20 kopikat.

Venemaa rublasid Hiiumaal ei tuntud.

Kui Eestimaa kuberner Hiiumaal käis, siis olevat kohalik poiss viisakalt tõllale värava lahti teinud. Kuberneri käsul andis kutsar poisile jootrahaks vene raha. Poiss viskas tsaari hõberaha aga metsa ning demonstreeris õige rahana taskust võetud klubisid.

Klubidega sai maksta ka mõnes kohas mandril.

Ükskord aga läinud keegi hiidlane Tallinna klubide eest tubakat ostma. Poesellid naernud hiidlase peale, hiidlane aga irvitanud vastu, et teie tohmanid pole vist üldse kusagil ringi käinud ega näinud, kuidas mujal maailmas äri aetakse. Selle peale said poesellid vihaseks. Nad tassisid hiidlase linnavõimude kätte, kus talle kolm rubla trahvi määrati, et ta ära õpiks, kuidas "siin maailmas" äri aetakse.

Hiidlased aga hakkasid õige pea klubisid järgi tegema. Lihtsam oli rahasid saapasäärtest lõigata kui vabrikus krahvi ees küürutada.

1858. aastal saadeti Siberisse Siim Tarestest, kelle kodust leiti rahavalmistamise tööriistu.

Päris klubidel olid templid ja kirjad peal, kuid paljud neist olid kulunud. Kavalad poisikesed käisid videvikus vabriku kärneri käest saapasääreklubidega õunu ostmas.

Nahkrahade kiire kulumine oli ka põhjus, miks nahalt mindi üle veelgi ebapraktilisema papist klubide peale. Kuna neid oli veelgi lihtsam järgi teha, telliti Saksamaalt juba ehtsale rahapaberile trükitud klubid.

Ajavahemikust 1840–1886 anti igal aastal välja 100 000–120 000 tükki erinevaid klubisid ja neid oli käibel 160 000 rubla väärtuses.

Kuna tegu oli valitsuse loata käibele lastud rahaga, siis klubide kasutamine keelati korduvalt. Kuid kõik klubid suudeti tagasi osta alles 15. veebruariks 1886.  Tagasiostetud klubid põletati vabriku ahjus.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: