Vaba Euroopa sihtmaadeks olid sotsialistlikud Ida-Euroopa riigid, Vabaduse  sihtmaaks oli NSVL. Mõlemad jaamad tahtsid jagada poliitiliselt neutraalset informatsiooni autoritaarsetes ja totalitaarsetes režiimides, kus sõnavabadus oli tsensuuri range kontrolli all.

1975. aastal raadiojaamad liideti. Sama aasta 20. juunist hakati edastama eestikeelseid saateid, millega püüti jõuda võõrvõimu poolt okupeeritud riigi põlisrahvani.

Kuigi Ameerika Hääl, mis alustas tegevust teise maailmasõja ajal, oli edastanud eestikeelseid programme juba 1951. aastast, andis Vaba Euroopa ja Vabadus lisaks maailmas toimuvale ülevaate ka Euroopa vähem tähtsatest sündmustest, mis olid oma asukohalt kodumaale lähemal.

Eesti keelne toimetus alustas tööd Müncheni stuudiost, kus väliseestlastest koosnev toimetus andis eetrisse uudiseid maailmas toimuva kohta. Esimeseks toimetuse juhiks oli Aleksander Terras, kelle eestvedamisel rajati aastakümneid nõukogude meediale alternatiivset teavet pakkuv raadiojaam.

Paraku ei jõudnud informatsioon alati kuulajateni, kuna Kuibõševis ja Kasahstanis asuvad segamisjaamad saatsid võimsaid lühilaineid, mis tekitasid raadiovastuvõtjates häirivaid helisid. See takistas selget kuulamist.

Raadiosignaale segavad mastid asusid ka Eestis, kuid need ei suutnud siinsetele kuulajatele erilist kahju teha. Samas segati nende mastide kaudu Odessas asuvaid raadiokuulajaid.

Mastid asusid enamasti oblastite keskustes, millest meeldejäävaimaks olid Tallinnas Luha ja Kristiine tänavas asunud kolmnurga moodustanud kõrged metallist mastid. Tartus ja Pärnus asusid tagasihoidlikumad puust mastid, mille mõju oli piiratum.

Segajatest hoolimata kuulati lääne raadiojaamu edasi, mis oli üks väheseid sidevahendeid välismaailmast info ammutamisel.

Segajad lõpetasid töö 1988. aastal perestroika tõttu. Seejärel paranes saadete kvaliteet märgatavalt.

Kuigi taasiseseisvumisega oli raadio eesmärk põhiliselt täidetud, jäi kanal endiselt aktiivseks. Alates 1995. aastast kolis toimetus Prahasse, kust kanti eestikeelseid saateid edasi kuni 2004. aastani, mil tegevus lõpetati USA kongressi poolse rahastamise lõpetamise tõttu.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite videosarjast.