Sellest saab teada Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite sarjas.

Eesti taasiseseisvumisega seoses tuli päevakorda küsimus Eesti Vabariigi kullavarude osas, mis olid teise maailmasõja eel viidud Rootsi, Šveitsi ja Suurbritannia hoidlatesse.

Kullavarud, mis Tartu rahulepinguga Nõukogude Venemaalt saadi, olid vajalikud vast loodud riigi majanduse käivitamiseks.

Kullavarude esialgne deporteerimine välismaale oli peamiselt seotud majanduslike huvide ja kasvava idaohuga. Kullavarud pidid hakkama mängima olulist rolli taaskehtestatud Eesti Vabariigi majanduse ja rahanduse ülesehitamisel.

Kuigi Rootsi võimud olid 1940. aastal sunnitud müüma kullavarud NSV Liidule, jäid kulladeposiidid endiselt siiski Rootsi pinnale.

Käsk müümiseks anti NSVL  poolt loodud nukuvalitsuse kaudu ka Suurbritanniale, kes loovutas kulla õiguslikult alles 1969. aastal.

Okupatsioonivõimu haardeulatusest jäid välja ainult Šveitsis asuvad 3,3 tonni kulda.

Eesti Panga taasasutamisega 1991. aasta detsembris algasid läbirääkimised Baseli, Londoni ja Stockholmiga, et saada tagasi kullavarud, mille abil alustada  rahareformi.

Suurbritannia loovutas kullavarud juba 1992. aasta alguses, samas kui Šveitsi ja Rootsiga läbirääkimised jätkusid.

Rahareformi kiireloomulise vajalikkuse tõttu loodi reservlankide alusel kiiresti riiklik metsafond. Selle abil loodi Eesti Vabariigi valuutareserv.

Pärast Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) liitumist 25. mail läks veel nädal, enne kui rootslased otsustasid tagastada Eestile 2,9 tonni suuruse kullavaru. Kuld jõudis Eestisse tagasi 1. juulil 1992. aastal.

Tagastatud kulladeposiidi eest otsustati osta arenenud riikide väärtpabereid, kuna need olid majanduslikust seisukohast vaadatuna tulusamad ja likviidsemad ning aitasid elavdada Eesti majandust.

Praeguseks on esialgsest üheteistkümnest tonnist kullast alles jäänud 256,6 kilogrammi, mida hoiustatakse Ameerika Ühendriikides asuvas Fort Knoxis.