Nimelt mõtlesid Olev Lõndso, Toivo Rand ja Ernst Kangur vahetult enne kooli lõppu välja plaani asendada Tõrva Täitevkomitee katusel lehviv punalipp kodumaise trikolooriga.

Märkimisväärne on see, et 21 aastat enne uljat triot võtsid kolm täiskasvanud meest Tõrva linnas ette samasuguse plaani. Nende lipuvahetamine lõppes traagiliselt: kaks heiskajat kolmest suri hävituspataljoni meeste relvade ees. Kolmas jäi ellu, kuna taipas peita end linnavalitsuse kõrval lookleva jõe kallastel kasvavatesse põõsastesse.

Kuigi kaks aastakümmet varem toimunud lugu polnud 1962. aastal veel noormeeste kõrvu jõudnud, olid hulljulgest kolmikust praegu ainsana elusoleva Olev Lõndso sõnul nad võetud riskiga igati kursis.

KGB-st ringlevate juttude hirmus võeti vahelejäämise vältimiseks ette hulk huvitavaid abinõusid, mida koolipoisid õppisid kriminaalromaanidest. Jalatsid immutati koerte eksitamiseks petrooleumiga, lipu õmblemise tarvikud osteti jälgede segamiseks kodulinna asemel Valgast ning kogu trikoloori valmimisest üle jäänud materjal põletati. Lipp sai valmis õmmeldud koolivenna vanaema juures.

Tol ööl vastu esimest maid sadas Lõndso mälestuste järgi lörtsi. Selleks, et Täitevkomitee katusele pääseda, oli Lõndso kodust kaasa vedanud viljarooviku, mille abil pääseti hoone kõrval asunud puu otsast katusele.

Üks noormees jäi alla valvesse – kui keegi möödus, tuli noormehel kaaslastele vilistada hoiatavat meloodiat.

Pärast keskööd oli Eesti rahvuslipp Tõrva Täitevkomitee katusel mastis. Uksele kleebiti silt “mineeritud” ning tee katusele tõkestati redelitega, et lipp eestlaste rõõmuks kauem lehvida saaks. Petrooleumiga immutatud jalanõud põletati eemal ära, et ühtki asitõendit alles ei jääks.

Nagu oodata võis, läks maipühade alguse trall Tõrvas lahti suure ehmatusega. Katusel lehviv Eesti lipp oli meeletu poliitiline provokatsioon. Lipu kiiresti maha tirinud miilitsate uueks südameasjaks kujunes süüdlaste väljaotsimine.

Tõrva Täitevkomitee töötajatest alanud juurdlus jõudis vapra trioni kaks nädalat hiljem, mil KGB otsustas hakata üle kuulama Olevit ja Ernsti.

Olev oli KGB-le juba varemalt silma jäänud seoses sekeldusega ajateenistuse osas. Kaukaasia mägede vahelt Türki põgeneda proovinud noormees jäi piirivalvele vahele. Ernsti tausta muutis aga kahtlaseks asjaolu, et ta oli endise Saksa ohvitseri poeg.

Kolmas noormees – Toivo – värbas KGB koputajaks. Poiss oli ilmselt sedavõrd süütu taustaga, et teda ei osatud kahtlustadagi.

Humoorikas seik:

KGB agendid arvasid, et kui nad käivad tornist mahatiritud trikolooriga ümbruskonna õmblusmasinate õmblusproove võrdlemas, leiavad nad nõelapistete seast mustri ning seeläbi jõuavad lähemale ka süüdlasele. Kuna agendid olid meessoost, kerkis siit esile kerge eluvõõrus – mehed ei teadnud, et õmblusmasina pistete suurust saab reguleerida. Sinna nende kaval lüke jooksiski.

KGB-poolsele meeletule vaimsele pingele peeti vastu ning noored pääsesid võimude käest puhta nahaga.

Olev tundis siiski terve Nõukogude perioodi, et KGB hoiab tal valvsalt silma peal. Toimunust ei rääkinud mehed enne Eesti iseseisvumist kellelegi – ei vanematele ega abikaasadele.