1911. aasta esimesel lihavõttepühal avati Valgas seltsi “Säde” teatri- ja kontserdimaja. Avamispäevaks sai eelnevatest kevadistest päevadest veidi sajusem 10. aprill, pajatavad Tartu Ülikooli ajalooringi tudengid Eesti Vabariigile kingitud Minevikuminutite videosarja 16. osas.

Vaata varem ilmunud klippe ev100.err.

See on Eesti ajaloos tähtis verstapost. Toonane ajakirjandus nimetas avatavat teatri- ja kontserdimaja uueks kultuuritempliks.

Maja projekteeris üks esimesi eesti arhitekte Georg Hellat. Avara lava, 600 istekohta mahutava teatrisaali ja puhveti kõrval kolisid kolmekordsesse hoonesse ka kauplused, laenuühistu, mitu seltsi ja ringkonnakohus.

Maja pidulik õnnistamine algas kell kaks päeval. Üks kutsutuist kirjeldab ruumis levivat värske värvi lõhna; avaraid ruume, mis vaatamata vähesele ehteile  piduliku tunde tekitasid ja uudishimulikku rahvahulka, mis oli hinnanguliselt lausa tuhandepealine.

Esmalt viidi läbi nii õigeusu kui luteri kombetalitus ning seejärel tervitas kohaletulnuid “Säde” seltsi esimees Tõnis Grünberg, kes tegi ettepaneku ühiselt keisrilaulu laulda.

Pärast veerandtunnist vaheaega pidas tunniajase kõne Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson isiklikult. Tema juttu kritiseeris konkureeriva väljaande, Päevalehe ajakirjanik, kes kirjutades järgmises numbris, kuidas rahva ilmetest võis välja lugeda igavlemist.

Oma tervitused andsid edasi nii Valga linnapea kui ka mitmed kultuuri, põllumeeste- ja haridus- ning üliõpilasseltsid.

Aktuse lõpetuseks esitati laulu “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.”

Kell üheksa õhtul toimus pidulik õhtusöök, kus loeti ette päevasest programmist ajanappuse tõttu väljajäetud õnnesoovitelegrammid.

Teisel lihavõttepühal jätkusid pidustused kontsertidega: esinesid solistid ja koorid, kes esitasid Joseph Haydni oratooriumist “Aastaajad” kaks osa. Kavas oli ka George Maurieri “Trilby” põhjal valminud näidend.

Nõnda möödusidki avamispidustused “Säde” teatri- ja kontserdimajas, milles täna tegutseb Valga muuseum.