Minevikuminutid: iseseisvusreferendumiga saadeti korda midagi vägevat ({{commentsTotal}})

Eestis 1991. aasta 3. märtsil toimunud referendum oli mitmeski mõttes oluline samm omariikluse taastamiseks.

Alles sama aasta jaanuaris olid Nõukogude Liidu jõustruktuurid üritanud Baltikumi oma kontrolli alla võtta, selgitavad Tartu ülikooli ajalooringi tudengid, kes kinkisid saja-aastasele Eestile 52 videot.

Vilniuses teletorni juures hukkus miilitsa eriüksuslaste OMON-i ja armee rünnaku tagajärjel 14 inimest. Nädal aega hiljem Riias toimunud konfliktides jäi hukkunute arvuks 6.

Pingelises olukorras saabus Eestisse Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes kohapealseid sõdureid rahumeelsusele kutsus ning kriisile lahenduse otsimiseks koos Eesti juhtkonnaga ÜRO peasekretäri poole pöördus.

Vägivaldsete meetodite ammendumisel otsustas NSV-i juhtkond teist lähenemist proovida. Juba eelmise aasta jõulude paiku oli välja käidud idee luua uus liiduleping, mis oleks sidunud Balti riigid taas Nõukogude Liiduga.

Nende püüdluste elluviimiseks kavatseti tugineda üleliidulisele rahvahääletusele, kus tuli vastata küsimusele, kas pooldatakse Nõukogude Liidu säilitamist liidulepingu alusel. Veel paar aastat tagasi oleks seesugune idee baltlastele isegi meeldinud, kuid 1991. aasta alguseks oli huvi liidulepingu vastu kadunud ning ainsaks vastuvõetavaks tulevikuväljavaateks sai riiklik iseseisvus.

Eesti ja teised Balti riigid välistasidki taolise referendumi läbiviimise ning korraldasid ise ennetavad rahvaküsitlused. Eestis tulid selle ettepanekuga välja omavalitsusjuhid. Eeskujuks oli kindlasti ka Leedu, kus seesugune referendum korraldati juba varem.

Samas polnud kõik nii optimistlikult meelestatud.

Eesti Komitee oli ideele algselt vastu, põhjendades seda kõrge muulaste osakaaluga ühiskonnas. Lisaks sellele said referendumist osa võtta kõik Eesti territooriumil alaliselt viibinud isikud.

Hiljem ideega siiski ühineti ning 1991. aasta 3. märtsil alanud iseseisvusreferendumil vastasid ligikaudu 940 000 hääletamas käinud inimest järgnevale küsimusele: “Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“.

Inimestel oli toimunust mitmesugused muljed. Üldiselt pooldati iseseisvust, kuid samas polnud kindlust, kuidas ja millal see saavutatakse.

Osa olid veendunud, et eestlased on erinevate iseloomudega, soovide ning arvamustega, kuid iseseisvuse küsimust pooldatakse ühiselt ning kindlalt.

Häälekamad arvamusavaldajad kogusid allkirju okupatsiooni lõpetamiseks ning võõrvägede viivitamatule väljaviimisele.

Hulk vene rahvusest elanikke oli aga arvamusel, et Eesti ei suuda ilma Nõukogude Liiduta üksi rahvusvahelisel areenil hakkama saada. Põhjenduseks toodi näiteks ressursside vähesus, peale põlevkivi ei olevat Eestis midagi.

Teised seadsid kahtluse alla referendumi legitiimsuse, tuginedes seejuures Eesti Komitee algsele arvamusele, mis oli olnud rahvaküsitluse vastu. Nooremad hääletajad kaldusid pigem iseseisvuse pooldamisele ning ennustasid, et sellega saab kaasneda ainult edasiminek.

Peale eestlaste ja venelaste viibisid valimisjaoskondades kohal ka mitmed välisvaatlejad ning ajakirjanikud, kes erakordset sündmust kogu maailmale edastasid.

Referendumi lõpptulemus räägib enda eest, jaatavalt vastas peaaegu 78 protsenti ja eitavalt umbes 21 protsenti vastanutest.

Iseseisvust toetas Eestis ka ligikaudu 1/3 muulastest, kuid samas oli kõige vähem iseseisvuse pooldajaid Kirde-Eestis. Kohtla-Järvel oli neid napilt alla poole ning Narvas ulatus nende osakaal vaid veerandini.

17. märtsil toimunud üleliiduline referendum Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses viidi Eestis läbi Ülemnõukogu otsuste vastaselt. Hääletamisprotsess oli lohakalt korraldatud – näiteks võis üks ja sama isik mitu korda eri valimisjaoskondades hääletada, samuti said osaleda sõjaväelased.

Iseseisvusreferendumi korraldamine ning selle tulemused näitasid aga maailmale, et Balti riikide elanikkonna enamus soovib olla iseseisev. Ka mitmed tolleaegsed Eesti poliitikud kiitsid valimistulemusi ning arvasid, et korda on saadetud midagi vägevat.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: