Tartu Ülikooli ajalooringi tudengid pajatavd Eesti Vabariigile kingitud Minevikuminutite videosarja 15. osas, et Eesti Rahva Muuseum oli riiklik asutus ning seepärast allus muuseum otseselt haridusministeeriumile, kuigi muuseumi tegevust nad sisuliselt ei määranud.

Vaata varem ilmunud klippe ev100.err.

Koos muuseumiga loodi ka Eesti Rahva muuseumi selts, mis koordineeris muuseumi tööd, asutas erinevaid kogusid, arhiive ning ühtlasi andis välja ajakirju ja lendlehti muuseumi tegevustest.

Muuseumi kogud moodustasid muuseumist kõige suurema osa ning seepärast olid need jaotatud erinevatesse osakondadesse, et asju paremini kontrolli all hoida. Nii oli omaette, muinasajalooline osakond, kunsti ja kultuuri osakond, rahvateaduslike asjade osakond, eraldi raamatukogu ning arhiiv.

Muuseumi kogude täiendamiseks käidi suviti mööda Eestit ringi ja koguti rahvuslikke esemeid villasokkidest õllekappadeni.

Asjade kogumisega tegelesid eelkõige vabatahtlikud, kelle hulgas oli hulganisti hilisemaid kultuuri- ja kunstitegelasi.

Kogujatele määrati erinevad suunad, mida koguda, vastavalt oma erialale. Nii tegeles näiteks Nikolai Triik kunsti kogumisega.

Kõikidele kogujatele öeldi, et nad kogumistel joonistaksid üles asju ning koguksid selle kohta võimalikult palju infot, mis kätkeks endas eseme vanust ajalugu ning kirjeldusi. Lisaks esemete kirjeldusele tegelesid kogujad ka päevikute kirjutamisega.

1913. aastal tegeles vanavara kogumisega ka Julius Kuperjanov, kes oma päevaraamatus kurtis, kuidas paljud pererahvad ei tahtnud mitte mingi hinna eest asju ära anda ning sealjuures pidi Kuperjanov paljudest kodudest lahkuma tühjade kätega.

Vanavara korjamine läks korda väga paljudele, sealhulgas ka toonasele vanavarakogujale Henrik Visnapuule, kes kirjutas Kuressaares olles Oskar Kallasele: “Mind huvitab see asi väga. Valmistan Museumile põhjaliku kirjelduse ühes tarviliste ülesvõtete ja aineliste edustuste kaasa lisamisega.”