Võtnud laste tervishoiu edendamise oma südameasjaks, ostis ülikool 1911. aasta kevadel Žukovski eestvedamisel esimese lastekliiniku rajamiseks 33 000 rubla eest villa Tartus Veski tänaval, pajatavad Tartu Ülikooli ajalooringi tudengid Eesti Vabariigile kingitud Minevikuminutite videosarja 13. osas.

Vaata varem ilmunud klippe ev100.err.

Professor Žukovski kasutas oma sidemeid kõrgeimate ametnikega ning ka Venemaa keiser Nikolai II toetas kliiniku avamist 10 000 rublaga.

Juba järgmisel aastal oli 30-kohaline kliinik valmis, kuid ministeerium jättis kinnitamata eelarve, mis oleks võimaldanud sellel tööd alustada. Paar aastat hiljem, kui oli puhkenud Esimene maailmasõda, hõivas maja sõjaväelaatsaret.

Lastehaiguste ambulatoorium sai maja tagasi enda valdusesse 1919. aastal, kuid tööd seal veel alustada ei saanud – maja oli liiga halvas seisukorras ja osa sellest oli korteriteks välja üüritud. Lühikest aega asus selles hoones ka Tartu maakonnavalitsus. 

Väärib märkimist, et 1919. ja 1920. aasta vahetusel, Tartu rahu sõlmimise ajal, majutati hilisemas lastekliiniku hoones Vene rahudelegatsiooni eesotsas rahulepingule alla kirjutanud Adolf Joffega.

Laste ambulatoorium avati 1920. aasta sügisel doktor Aadu Lüüsi juhatusel ning 1. aprillil 1922 avati juba 20 voodikohaga lastekliinik. Kaks päeva hiljem võeti ravile esimene patsient, seitsmenädalane Linda, keda vaevasid silelihasspasmid.

Kliiniku esimesel aastal raviti seal 171 haiget last, kellest igaüks viibis ravil keskmiselt 27 päeva. Haiglas suri 19 last ehk umbes 11 protsenti ravil viibinutest.

Veidi rohkem kui pooltel juhtudel katsid ravikulud lapse vanemad, teiste eest maksis riik või muu omavalitsusüksus. Patsiente toodi Tartusse ravile kogu Eestist. Kõige enam vajasid haiglaravi imikud.