Heino Ellerist ja peagu sündimata jäänud “Kodumaisest viisist“ pajatavad Eesti Vabariigile kingitud 52-osalises videosarjas Tartu ülikooli ajalooringi tudengid.

Heino Eller sündis 1887. aasta 7. märtsil Tartus.

Tema vanemad pidasid Tartus Ülejõel oma koduhoones vürtspoodi. Heino Elleri isa oli pidanud mitmeid ärisid – lühikest aega oli tal enda õllevabrik, ning oma vennaga oli ta pidanud ka kirjutustarvete ning mänguasjade äri.

Heino ema oli hariduse saanud Võrumaal Vaabna mõisas. Hiljem kolis ta Tartusse, kus hakkas leiba teenima poemüüjana.

Heino Elleri mõlemad vanemad tegelesid ka muusikaga – ema oskas laulda, isa viiuleid meisterdada. Isa valdas viiulimängu ka ise, teda võis esinemas kuulda nii pulmades kui ka muudel pidudel.

Heino Eller seostas oma esimesi muusikaga seonduvaid mälestusi vanaemaga, kelle esituses oli ta rahvalaule kuulnud. 12 aastaselt alustas tulevane helilooja ka ise viiuliõpinguid.

Lisaks musitseerimisele meeldis talle ka joonistamine. Kusjuures Eller oli osaliselt värvipime – ta ei eristanud rohelist ja punast, ning tema säilinud joonistustestki on enamik must-valged. Igatahes oli ta hea joonistaja. Elleri tehtud pilti helilooja Ferenc Lisztist on ekslikult peetud isegi fotoks.

Eller tegeles ka puutööga – oma elu jooksul meisterdas ta valmis suurel hulgal puidust jalutuskeppe ning paberinugasid.

1907. aastal peale Tartu Reaalkooli lõpetamist alustas Heino Eller Peterburi konservatooriumis viiuliõpinguid, kuid juba 1908. aastal oli ta sunnitud käe ülemängimise tõttu eriala muutma.

Mõned aastad õppis ta Peterburi ülikoolis õigusteadust. Pärast seda suundus aga tagasi konservatooriumisse, seekord heliloomingu erialale, kuid elatist jäi teenima viiulimänguga.

Pärast konservatooriumi lõppu pöördus Eller tagasi oma kodulinna Tartusse, kus temast sai Tartu kõrgema muusikakooli õppejõud. Peale selle tegeles ta ka heliloominguga. Tema teosed leidsid kõlapinda lisaks Eestile ka mitmetes teistes riikides.

1940. aastal, 20 aastat pärast Tartusse naasmist, kolis Eller Tallinnasse, kuhu ta jäi elama kuni oma elu lõpuni. Ka pealinnas tegutses ta pedagoogina, Heino Elleri õpilased on muuhulgas olnud näiteks Valter Ojakäär ning Arvo Pärt.

Elleri loomingust moodustab suure osa klaverile ning sümfooniaorkestrile kirjutatud muusika. Ta kirjutas mitmeid teoseid ka viiulile ning kammeransamblitele. Tema tuntuim teos on “Kodumaine viis“.

Kuigi lugu on kuulus keelpilliorkestri esituses, kirjutas Eller selle 1918. aastal esialgu klaverile. Tema õpilane Heljo Sepp leidis teose noodi Elleri teiste käsikirjade seast alles 1950. aastal. Ka pealkirja “Kodumaine viis“ andis teosele Heljo Sepp.

1953. aastal koostas Eller tsükli “Viis pala keelpilliorkestrile“. Selles kasutas ta enda varasemat klaveriloomingut, siinhulgas ka “Kodumaist viisi“.

Trükiväljaandes ilmus lugu 1955. aastal ning helilooja pühendas selle teose taasavastanud Heljo Sepale. 

“Kodumaises viisis“ pole kasutatud rahvaviise, loo pealkiri tuleneb teose iseloomust ning meeleolust, mida lugu tekitab.

Elleri käe all on õppinud mitmed tuntud eesti muusikud. 20. sajandi esimesel poolel kujunes tema ümber välja lausa heliloojate koolkond.

Nagu Elleri loomingus, oli ka tema koolkonnas rõhk instrumentaalmuusikal, oluline oli teoste peen viimistletus. Samas toetas Eller oma õpilasi ka kõiges värskes ning ebatraditsioonilises, isegi nende kompositsioonivõtete puhul, mida ta enda teostes kasutada ei soovinud.

Nii on Heino Eller kinkinud meile hulganisti muusikat eri žanrites, lisaks sellele on ta oma käe all õpetanud paljusid eesti heliloojaid, kellest mitmed veel tänapäevalgi muusikat kirjutavad.