Video: täna 31 aastat tagasi otsustasid tudengid fosforiidile “ei” öelda ({{commentsTotal}})

1987. aasta varakevadeks olid fosforiidivastased seisukohad tänu looduskaitse- ja loomeinimeste aktiivsusele juba laialt levinud. Kuid Tartu tudengkonna seast selge sõnavõtt veel puudus.

Aprilli alguses otsustasid juura- ja ajalootudengid seda muuta ning leppisid kokku ühise avaliku koosoleku. Toimumisajaks määrati 3. aprill ja toimumiskohaks Tartu Ülikooli aula, et kõik huvilised ära mahutada, pajatavad Tartu Ülikooli ajalooringi tudengid Eesti Vabariigile kingitud Minevikuminutite videosarja 13. osas.

Vaata varem ilmunud klippe ev100.err.

Ametlikult oli tegemist avatud komsomolikoosolekuga, et koosoleku ühe tulemusena oleks võimalik vastu võtta resolutsioon. Komsomolikoosolek oli ainuke vorm, millele sai tol korral ametlikult loa ruumide kasutamiseks ning mille arvamust tollane võimuaparaat oli sunnitud tunnistama.

Õigusteaduskonnast kuulusid korraldusmeeskonda Heiki Sibul, Avo Grabbe, Raul Eamets, ajaloo-osakonnast Toomas Anepaio ja Tõnis Lukas.

Päev enne koosolekut kutsus parteisekretär Paul Kenkmann ürituse põhikorraldajad enda juurde, kuna oli mures, kui palju rahvast tuleb, ega koosolekule punkareid ja teisi provokatiivseid isikuid ei pääse; ega tudengid midagi rumalat ei plaani teha.

3. aprilli lõunal oli ülikooli peahoone aula pilgeni inimesi täis, tulijaid oli nii eistest teaduskondadest kui ka väljastpoolt ülikooli. Keegi neist ei teadnud, et veel tund aega enne koosoleku algust oli selle toimumine seisnud noateral.

Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Vaino isiklikult oli võtnud telefonikõne, et koosoleku suunitlust muuta.

Selle mõjutusel olid õigusteaduskonna õppejõud Indrek Koolmeister ja Igor Gräzin küsinud Heiki Sibulalt deklaratsiooni teksti ning selle põhimõtteliselt vastupidiseks muutnud. Nende versioonis nõustusid tudengid kõigega, mis võimuesindajad fosforiidikaevandamise osas ette nägid.

Tõnis Lukase ettepanekul otsustati õppejõudude muudatustega versioon kõrvale lükata ja kasutada ajaloolaste versiooni, mis jätkuvalt nõudis loodusvarade kompleksset uurimist, teadlaste ja tudengite kaasamist uurimisse, üldsuse informeerimist ja raiskamise likvideerimist väetise tootmise protsessides, mis muudaks uue fosforiidimaardla avamise mõttetuks.

Ülo Veldre ettepanekul otsustati 1. mail kanda fosforiidivastaseid loosungeid. Koosolekul peeti kümmekond kõnet. Eesti ja Tartu komsomoliliidrid Andi Kasak ja Arno Almann plaksutati valju mörina saatel maha, kuna nad üritasid rääkida võime pooldavalt.

Koosoleku tipphetkeks ja ajalooliselt tähtsaks kujunesid Tiina Eieri lauldud luuletaja Hando Runneli sõnadega laul “Virumaa ja Pandivere” ja Runneli improviseeritud kõne.

Laused “Kas meil on õigus armastada oma isamaad ja nimetada seda kõige lihtsamat “dokumenti”: mina olen see kodanik, see on minu isamaa ja ma pean seda kaitsma ja sellest rääkima?!” ja „Kui riigi juht, meie juht, kelle me oleme usaldanud nii kõrgele kohale oma valimisega, kõneleb pikalt fosforiidivajadusest, aga ei räägi rahva isamaavajadusest, inimese vajadusest eluruumi puutumatuse järele – see on koloniaalmajanduslik mõtteviis” viisid rahva pöördesse ja Runnel sai mitmete ovatsioonide osaliseks.

Samal ajal kui tudengid Runnelile teisel korrusel kaasa elasid, raporteeriti esimesel korrusel telefoni teel Moskvasse, mis toimub ja milline on tudengite meelsus.

Koosolekust hakkasid koheselt ringlema kuulujutud ja ametivõimudele allutatud meedias avaldati vaid lühikesi teadaandeid ja kärbitud versioone resolutsioonist.

Koosolekust adekvaatse ülevaate andnud tudengite raadiosaadet “Tudengisõna” kärbiti ning saate kordust ei lastud eetrisse. Koosoleku korraldamise eest vastutanud tudengeid kutsuti järgnevatel nädalatel korduvalt aru andma ning ähvardati ka eksmatrikuleerimisega.

Sellele vaatamata oli koosolek kaotanud tudengkonna seast hirmu võimudele vastu hakata ja oma arvamust kuuldavaks teha.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: