1922. aasta riigilipu seadusega sai sinimustvalge ametlikult riigilipu staatuse ning lipp sai uhkelt lehvida kuni 1940. aastani.

Võõrvõimud – nii esimene Nõukogude okupatsioon kui ka Saksa okupatsioon – rahvuslippu riigilipuna enam ei tunnistanud. Nõukogude režiimi kinnistumisega alates 1945. aastast keelati nii Eesti lipp kui ka sinimustvalge värvikombinatsioon täielikult.

See aga ei tähendanud, et rahvuslipp pildilt pühitud oleks olnud. Vastupidi, sinimustvalgest sai võõra võimu vastu võitlemise olulisim sümbol.

Noorte vastupanuliikumises osalenud Mango Daniel kirjutab oma mälestustes, kuidas 1945. aastal organisatsiooni “Skautlus” asutamisel anti Võru lähedal Meegomäel sinimustvalge all pühalik vandetõotus teha Eesti kui isamaa eest kõik endast olenev.

Noorte tegevuse eesmärk oli taastada Eesti Vabariik. Nõukogudevastase tegevuse tõttu võttis okupatsioonirežiim Mango Danielilt üheksaks aastaks vabaduse.

Rahvusliku vastupanu avaldamine avalikus ajakirjanduses oli peaaegu et võimatu. Sellegipoolest leidus seikasid, kus tsensor oma tööd korralikult ei teinud.

1981. aasta Loomingu septembrinumbris avaldatud Andrus Rõugu kolmest luuletusest viimase esitähtedest tuli ülalt alla lugedes SINI-MUST-VALGE. Sellega said selgema mõtte ka esimene ja teine luuletus. Näiteks esimeses tõstatati küsimus “Kas panna vastu või minna kaasa”.

Seepeale kustutati Rõuk, nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, kunstiinstituudi nimekirjast.

Silmapaistvad olid ka provokatiivsed avalikud lipuheiskamised. Mitmed neist leidsid aset Eesti Vabariigi aastapäeva puhul.

Enn Tarto meenutab, kuidas ta 1977. aasta 24. veebruari hommikul tööle minnes nägi inimesi teatri suunas vahtivat. Siis märkas ta ka ise Eesti Vabariigi lippu Vanemuise teatri otsas lehvimas. Sündmus valmistas rõõmu paljudele tartlastele. Lipu heiskamises süüdistati Aare Printsi, kes oli varem sama teoga hakkama saanud Viljandis. Siiski ei suutnud KGB tema süüd tõestada.

Taolisi sündmuseid toimus Eestis kogu okupatsiooniaja vältel.

Alates 1987. aastast hakkas sinimustvalget sümboolikat avalikkuse ette ilmuma juba suuremal hulgal.

1988. aasta 23. juunil ilmus ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, mis tunnistas sinimustvalge eesti rahvusvärvideks.

20. oktoobri määrusega lubati rahvuslippu avalikult kasutada.

1989. aastal taastati Eesti iseseisvuspäev, mille peale 23. veebruaril kell 22.00 võeti Pika Hermani tornist punalipp igaveseks maha.  

Järgmisel hommikul, Eesti Vabariigi aastapäeval kell 8.33, heisati seal samas juba sinimustvalge rahvuslipp.