Lugemisoskusega kadus 19. sajandi eestlase hirm kuradi ees ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kuradi kui valvsa moraalijüngri kuvand hakkas eesti talupoegade seas nõrgenema valgustusideede levikuga.
Kuradi kui valvsa moraalijüngri kuvand hakkas eesti talupoegade seas nõrgenema valgustusideede levikuga. Autor/allikas: AP/Scanpix

Küsimusele, kuidas kuradist sai 19. sajandil vanapagan, otsis oma teadusartiklis vastust rahvaluuleteadlane Ülo Valk. Tema uuringust selgub, kuidas kuradikujutelm rahvausundis alla käis ning asendus ratsionaalse ja rahvusliku maailmapildiga.

Kuradi kui valvsa moraalijüngri kuvand hakkas eesti talupoegade seas nõrgenema valgustusideede levikuga. Pärisorjus kaotati aastatel 1816–1819 ning see tõi talupojakultuuri suuri muudatusi. Vaimuliku kirjanduse kõrval hakkasid ilmuma uued publikatsioonivormid nagu nädalalehed, populaarteaduslikud raamatud ja rahvaluule kogumikud. Kirja- ja trükisõna plahvatuslik kasv laiendas ja rikastas talupoegade intellektuaalset ruumi, kus arutleti nii ilmalike kui ka üleloomulike teemade üle, kirjutab Ülo Valk.

Pastor Otto Wilhelm Masing (1763-1832) käsitles 1822. aastal oma ajalehe Maarahva Nädala-leht mitmes numbris talupoegade usuliikumist. Valgustusajastu kirjatundjana oli Masing kriitiline palvekoosolekute ja jutlustajate äärmuslike vaadete suhtes. Ta mõistis need hirmutavalt hukka ning andis edasi elavaid näiteid palvekoosolekutelt, mis tunnistasid kuradi tõelisust.

Masing kirjeldas juhtumeid, mis ilmestasid kuradi võimu talupoegade uskumuste maailmas. Masing seletab neid juhtumeid hoiatusnäidetena, kus ei tegutse mingi üleloomulik võim, vaid talupoega kimbutab mõni füüsiline probleem või vaimuhaigus. Ta rõhutas, et sellised haigused on tõsised ning et vaesed kannatajad vajavad äärmuslikku kannatlikkust ja hoolt.

Masing oli seisukohal, et ka inimeste usk haldjatesse ja kummitustesse põhines meelepettel. Sel ajal pidas luterlik doktriin kuradit veel reaalseks deemonlikuks jõuks, kes võib ilmuda erineval kujul. Maarahva kaitsevaime ja haldjaid hakati nägema osana kohalikust väärtuslikust kultuuripärandist, mis ei esindanud kristlikku rahvakultuuri.  19. sajandi rahvajuttudes ei saagi enam kuradit selgelt loodusvaimudest eristada.

Isegi kui luteri kiriku mõjuvõim on Eestis suuresti taandunud, on kurat tänapäevalgi kõige levinum sõimusõna eesti keeles. Pärimuslikust kuradiuskumusest võib Valgu sõnul juttu teha tänu folkloristidele, kes päästsid omal moel rahvauskumusliku kuradi väljasuremisest ja leidsid tallegi koha Eesti mütoloogias.

Siinse artikli kirjutas Tartu Ülikooli magistrant Liisi-Reet Reinet kursusel "Andmete tõlgendamine ja esitamine".

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: