"Järjest enam on hakatud aru saama, et hobuste mitmekesisus minevikus oli suur. Väljasurnud liine, keda me ei tea eksisteerivat, oli tõenäoliselt päris palju," ütleb Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe. Koos TÜ terioloogia professor Urmas Saarma ja Tallinna Ülikooli arheozooloogia vanemteadur Lembi Lõugasega andis ta rahvusvahelisse hobuse kodustamiskoha uuringusse Eesti panuse.

Täpsemalt vaatas Toulouse'i antropoloogia ja genoomika keskuse teadur Ludovic Orlando juhitud uurimisrühm läbi 273 muistse hobuse genoomid. Hobuse kodustamiskoha kõrval huvitas uurijaid, kuidas muutusid kodustamise käigus hobuse geenid.

Eestisse jõudis hobune idast

"Koduhobused hakkasid Ponto-Kaspia steppidest levima 2200–2000 aasta paiku e.m.a," ütleb Eve Rannamäe. Lembi Lõugas täpsustab, et ratsu kodustati Volga ja Doni jõgede alamjooksude vahelisel alal. Kodustamise järel levis uus koduloom kahes suunas nii Euroopa kui ka Aasia poole. 

"Meile jõudsid nad alles esimesel aastatuhandel e.m.a," märgib Lõugas. Tema sõnul haakub koduhobuse levik sel ajal hästi arheoloogide, lingvistide ja geneetikute teooriaga, et samal ajal jõudsid Eesti aladele soome-ugri hõimud. "Arheoloogiliste leidude hulgas on ka elemente, mis viitavad just idast tulnud sisserändele," ütleb ta.

Uuringu 273 muistse genoomiproovi seas oli viis Eestist pärit proovi. "Meie viis proovi pärinevad kõik Saaremaalt Asva ja Ridala pronksiaegsetest asulakohtadest ja on dateeritud 8.–7. sajandisse e.m.a," sõnab Rannamäe. Kõik Eesti hobused liigitusid samasse rühma DOM2, millega uurijad tähistasid tänapäevase kodustatud hobuse eellasi.

Tähistusega DOM1 märgiti niinimetatud Botai hobuseid. Viimased kodustati 5500 aasta eest Botai kultuuri piirkonnas, mis jääb vaadeldavast alast mõnevõrra ida poole. Kui varem peeti just Botai hobuseid koduhobuse eellasteks, siis 2018. aastal tehtud uuringus osutusid nad hoopis Prževalski hobuste esivanemateks. "Prževalskitega oli see lugu, et üsna pea, kui Botai kultuur hääbus, nad taasmetsistusid," selgitab Rannamäe. 

Uue uuringu käigus sai pisut selgemaks ka Poola põlishobuste tarpanite päritolu. Lõugase sõnul oletati seni, et tarpanid võisid olla maailma ainsad säilinud ulukhobused. "Nüüd selgub, et tarpanitel on küll ulukhobuse geene, aga DOM2-st on neil enamus. Nii et neid seostatakse samuti taasmetsistunud koduhobusega," ütleb ta.

Taltsad ja tugevad

Nagu öeldud, otsis uurimisrühm hobuse algkodu kõrval ka kodustamisest tingitud geenimuudatusi. "Kas hobused olid veo- või ratsaloomad? Kuidas liikumise muutused on mõjutanud hobuste mingisugust geeniosa?" arutleb Lembi Lõugas. Eve Rannamäe sõnul tuli kodustatud ratsude proovidest välja kaks peamist muutust. "Oli geen, mis teeb hobused taltsamaks, ja geen, mis viitab tugevnenud selgroole," osutab ta.

Lõugase sõnul jõudsid põlluharimine ja koduloomapidamine Euroopasse idapoolsetest steppidest Jamnaja kultuuri piirkonnast. "Varem oli arvamus, et Jamnaja inimesed tulid Euroopasse ratsutades või vähemalt hobustega. Samas meie uuringus geeni-lookuseid, mis viitaks kas raskete asjade vedamisele või ratsutamisele, Jamnaja kultuuri hobuste geenides ei olnud," märgib ta. Hobuste asemel kasutasid Jamnaja inimesed veoloomadena Lõugase oletamisi hoopis härgi. Hiljem Euroopasse jõudnud DOM2 rühma koduhobustel olid koorma vedamisele ja/või ratsutamisele viitavad geenimuutused aga juba toimunud.

Jamnaja kultuur levis Euroopasse enne pronksiaega ja sealt pärineb ka Eesti 4800–4000 aasta tagune nöörkeraamika kultuur. "Samas selle kultuuriga ei levinud vähemalt meile ühtegi hobust, kuna tõendid luude näol sellest perioodist puuduvad," ütleb Lõugas. "Meie kõige varasemad koduhobuse luud pärinevad pronksiajast."

Geene piilumata suuri avastusi ei tee

Nii Eve Rannamäe kui ka Lembi Lõugas nõustuvad, et muistseid loomi uurides on väga oluline vaadata just geene, sest pelgalt luude pealt ei pruugi pädevaid tulemusi saada. "Arheoloogiline materjal on sageli fragmenteerunud ja isegi tervete luude puhul võib olla raske aru saada, millise loomaga nüüd täpselt tegemist on," põhjendab Rannamäe. Näiteks võib välise morfoloogia põhjal olla väga keeruline eristada hobust muulast ehk isase eesli ja emase hobuse järglasest.

Rannamäe osutab ka vanade loomaluude ja luuproovide olulisusele. Ehkki loomade asurkondade põlvnemist uuritakse niigi geenide põhjal, ei piisa tõsiseltvõetavate tulemuste saamiseks ainult tänapäevastest geeniproovidest, vaja on ka vanemat materjali. "Ainult siis näebki väljasurnud liine, mis ei ole panustanud mitte kuidagi praegusesse koduhobusesse, aga mis näitavad kunagist mitmekesisust," lisab ta.

Uus uuring oli Lõugase sõnul esindusliku valimiga, sest genoomiproovidega olid kaetud pea kõik hobuse levikualad Euraasias. "Kuna on teada, et hobused on Ameerikasse viidud, siis Ameerika hobuste geenid jäid sellest uuringust välja," selgitab ta.

Praegu on maailmas teadaolevalt alles kaks liini hobuseid: koduhobune ja taasmetsistunud Prževalski hobune. Viimane kuulub punases raamatus väljasuremisohus liikide hulka. "See, et Prževalski hobune on tegelikult 5000 aasta taguste koduhobuste järglane, ei tähenda, et teda hoidma ei peaks. Hobuste geneetiline mitmekesisus kaob maailmas tohutult kiiresti," sõnab Rannamäe. 

Hoobi hobuste mitmekesisusele andis uurija sõnul just viimase 250 aasta tõuaretus. Teiseks kannavad pea kõik tänapäevased hobused edasi Araabia täkkude geene umbes tuhande aasta tagusest Araabia hobuse ekspansiooni ajast.

Lõugast huvitaks edaspidi aga Eesti muistsete ulukhobuste seos teiste toona Euroopas ja Euraasias elanud hobustega. "Meil on siin ajast 4000–5000 aastat e.m.a päris palju hobuseluid tulnud välja kütt-kalur-korilaste asulapaikadest," osutab ta. Kuna metsikud hobused vajavad liikumiseks avarust, hämmastab Lõugast hobuseluude rohkus toona laialeheliste metsadega kaetud Eestis.

Eve Rannamäe, Lembi Lõugas, Urmas Saarma ja kaasautorid kirjutavad oma tööst ajakirjas Nature.