1936. aastal otsustas Vabariigi Valitsus ehitada Kehrasse tselluloosivabriku. Enne seda olid võimaliku asukoha kaalukausil veel Pärnu, Tallinna ja Türi.

25. aprillil kirjutas Postimees: Tallinna ja Pärnut ei peeta tehase asukohana nii soodsaks. Lõpuks otsustati Kehra kasuks.

27. augustil 1936 peeti Eesti Metsa- ja Tselluloosi Aktsiaühingu asutamiskoosolek, millega loodi tehast haldav asutus. Novembris algasid juba esimesed ehitustööd.

Tehasehoonet hakati rajama 1937. aasta aprillis. Koos sellega rajati ka töölisasulat. Ehitustöödel osales 1200 inimest. Rõhutati vabriku suurt osatähtsust rahvamajandusele. Vabriku ehitamine toimus 100% Eesti tööjõuga ning projektid koostasid Eesti insenerid.  

Vabriku aastatoodanguks nähti ette 36 000 tonni tselluloosi. Vabriku maksumus koos tööliselamute ja abihoonete ehitamisega oli oma aja kohta kolossaalne – 8,14 miljonit krooni.

Ehitustööde käigus ehitati ka 90 meetrine korsten, mis oli tollal Eesti kõrgeim.

25. augustil 1938 avati Kehras pidulikult üks Euroopa moodsaimaid tselluloosivabrikuid. Pidulikule avamisele sõitis erirongiga kohale ka president Konstantin Päts. See oli märgiline sündmus, sest sümboliseeris majanduspoliitikat, mille eesmärk oli kohalikul toorainel põhineva tööstuse rajamine.  

Avamisel peetud kõnes ütles Aktsiaühingu esimees Oskar Hinto muuhulgas järgmised sõnad: "Vabrik, mille avamiseks oleme täna kogunenud, ei esinda mitte ainult tehnilise ülesande lahendust, vaid ta tähistab meie ühe loodusvara arendamise, hoidmise ja ratsionaalsema kasutuse reformi..."

Konstantin Päts pidas kõne, milles rõhutas, et nii suure tehase rajamine on võimalik ainult riigi toetusega. Samuti toonitas president selle tehase olulisust rahvusliku rikkuse kasvatamisel. Pärast kõnet vajutas ta nupule, millega pani vabriku tööle.

Video on osa Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite videosarjast.