Briti muuseumis hoitav originaalne karikas näeb tavalises valguses välja jadeiidiroheline, kui aga valgusallikas asub otse anuma taga, hõõgub klaas rubiinpunaselt. Neljandast sajandist pärit karikale on nikerdatud mütoloogiline stseen kuningas Lykurgosest ja veinijumal Dionysosest. Ajaloolased usuvad, et värvide muutumine sümboliseeris viinamarjade päikese käes küpsemist ning haruldast karikat kasutati vaid erilistel pidusöökidel. 

Sheffieldi ülikooli teadlased suutsid nüüd laboris selle iidse klaasiretsepti taasluua, kasutades selleks enam kui tuhande kraadini kuumutatud sulaklaasi, mille sisse kasvatasid nad imepisikesi kulla ja hõbeda kristalle. 

Just imepisikesed metalliosakesed ongi selle optilise triki põhjustajad. Kuna kulla ja hõbeda nanoosakesed on valguse lainepikkusest oluliselt väiksemad, blokeerivad need klaasist läbikumava valguse puhul siniseid ja rohelisi toone. Nii pääsevadki klaasist läbi vaid punased ja oranžid kiired, tekitades sügavpunase kuma. Kui valgus peegeldub aga klaasi pinnalt otse vaatajale tagasi, hajutavad samad osakesed kiiri sootuks teistmoodi, andes tulemuseks läbipaistmatu rohelise tooni.

Arheoloogide hinnangul pidi iidsetel meistritel olema tohutult vilumust ja ka pisut õnne, sest lõplik värvitoon sõltub suuresti sellest, millisesse ahjuossa klaas paigutada. 

Teadlaste avastusest tegi ülevaate The Guardian. 

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.